
Üheltki õhtusöögilaualt ei puudu rannakarbid oma tuntud headuses (hind ca 160 EEK/kg). Tundub, et Horvaatias on kehtestatud roogade ühtse hinnastamise poliitika - ükskõik, kas tegu oli noobli resto või plasttoolidega toitlustusasutusega, salat maksab ikka alati 15 kuunat ja tomatisupp 20 :). Algul oli harjumatu, et salat on siin maal alati maitsestamata, kuid tegelikult on mulle väga meeltmööda, et saab ise salati maitset tuunida. PS, Tomatisupp on siin ikka väga kehv: peotäis riisi, mis valatud üle tomativärvilise soustja vedelikuga. Foto: http://www.pollsb.com/photos/o/27749-tomato_rice.jpg
Nobody's perfect ehk Horvaatia õudus: rasvas keedetud jahuplönnid kodumaiste toiduaarete messil.
Hiidkrevett eelroana..



Mu tippsöögielamuseks kujunes Zadari vanalinnas mekitud merikuratiga kalasupp (tõsi, suppi oli siin vähe, aga kuradit see-eest palju:).

Janu kustutame majaveiniga (liitri hind 150 krooni kanti), mis kõige paremini mekib Zagrebis Dalmaatsia rahvusrestoranis ning on kõige kahtlasema järelmõjuga Kornati rahvuspargis Luchica lahesopi kodukõrtsis. 

Plagiaat või puhas juhus?
Mis täpsemalt Horvaatias juhtus, loe reisiblogist.