Räätsa-uisuretk Marimetsa rabas

Nähes hommikul vihma ja tundes tubli plussi, ei teki just lootus suur, et täna saab uisutada. Lootus ei kasva ka siis, kui Bert tõstab kärust välja räätsad, matkauisud, jäänaasklid, bahillid, suusakepid. Sest selle tegevuse taustaks on jäätu kraav ja lirtsuv metsaalune. Rahvas venib ehk tõupuhteestlaslikult ei saa algul kuidagi vedama (st stardipunktist minema) ja mul on tõsine kahtlus, et pärast ei saa pidama ehk me ei jõua kella kaheks Ingridi sünnipäevale.
Ja ei jõudnudki, sest kell kaks oleme alles uiskudel - olles seks ajaks läbinud räätsadel paar kilomeetrit ja testinud uiskusid teele jäänud sopilistel rabalaugastikel. Uskumatu, saabki uisutada! Kohati on küll jääl väike veekiht ja kohati kostub raginat (nt fotograafile poseerimise hetkel tuletab raksatus meelde, et seisma ei tohi sellisel poolkõval jääl uisutades jääda ning kaasuisutajatega tuleb pikivahet hoida).
Kell kaks on ka pöörihetk. Info, et nüüdsest hakkavad päevad pikemaks minema on igati lohutav, kuna hakkab juba hämarduma.
Aga mis ma ikka kirjutan-kirjeldan - pildid räägivad paremini.
***
Epiloog: ostan järgmisel päeval jõulukingiks 2 paari räätsasid. Rabad, hoidke alt!

Pidamata peo pidamine

Laenates sõna klassikult ehk Priidult - dropin parasjagu Stockholmi lennujaamas (et sõita Kopenhageni kaudu Tallinna.. grhh.. ja lasta oma jalajäljel mõttetult kasvada.. grrhhh). Meenutan hellalt eilset. Nimelt pidasime Tallinna Kütte jõulupidu (alustades tsirkuseetendusega, jätkates Toscanas jm). Hoolimata sellest, et olen pea kolm aastat sellest ettevõttest eemal olnud ja hoolimata sellest, et pooled meie piduseltskonnast ei tööta seal enam. Et see oli nagu Daire vanaema sünnipäev - nende suguvõsa naistel oli komme vanaema sünnipäeval üks lõbus kräu maha pidada, mis sest, et vanaema ise enam elavate seas ei liigu. Ametlik pidu jäeti TKs tänavu suurte miinusmärkide tõttu ära, nagu paljudes ettevõtetes. Kaupmees korraldas seepeale mitteamteliku.
Ei tea, kas on ka palju neid ettevõtteid, kus töötajad juhtkonna käntseldatud peo ohjad enda kätte haaravad? Kas sellest saab 2008-2009 säästuaja trend?

Lihakombinaadis

Ja seda mitte mingis kaudses ega ümbernurga mõttes, vaid täiesti otseses - käisin täna Eesti suurimas lihakombinaadis. Pikkus 600 m, töötajaid 900, iga päev tapetakse hunnikuviisi loomi, toakõrgused ja -pikkused suitsuahjud, igasugu uued-huvitavad elukutsed (lehmale kuuli pähe laskja, kõhulahtilõikaja, udaraeemaldaja). Väljakannatamatu hais. Vorstitootja argipäev. Huvitav, kas nii nagu Eestsi Posti juht käib detsembris kirju sorteerimas, rotateerub ka siinse kombinaadi juht, käies pühade eel soolikaid välja laskmas?
Ma ei mäletagi, millal see täpselt oli, kui liha söömisest loobusin - igatahes juhtus see kunagi ülikooli ajal, kusagilt käis läbi uudis, et on paastuaeg ja kuni lihavõtteni liha ei sööda. Me Meritiga siis otsustasime, et ärme me ka söö. Merit hakkas paastuaja möödudes taas liha võtma (tõsi, hiljem ta loobus sellest), mina ei hakanudki enam mitte kunagi sööma ei siga ega lehma - selliseid suuremaid loomi, neid, keda just siin kombinaadis nülitakse. Järelikult olen lihata hakkama saanud varsti 10 aastat.. endalegi üllatuseks.
Tegelikult ulatub mu liha suhtes vaenulik hoiak lapsepõlve - nõuka aja lasteaeda, kus kästi taldrik tühjaks süüa. Minu jaoks olid suurimad vaenlased leivasupp, piimasupi nahk ja suured pekitükid (väga sarnased nendega, mis siin viinerimassis hulbivad). Ei suutnud neid endale sisse ajada - süda läks pahaks. Nutikas laps leiab lahenduse: hakkasin lihatükke poetama laua all olevasse sahtlisse joonistustarvete kõrvale. Operatsioon kulges edukalt kuni.. kasvataja mu laovarud ükskord avastas. Häbi ja trauma, kogu eluks.
***
Teel Tallinna oleme vappenäljas ning rebime lahti kombinaadi poest kaasa ostetud vorstipakid. Mõne tunni eest nähtud šokipildid (konksu otsas rippuvad verd tilkuvad pead, lehmalt naha maha tõmbamise masin jms) on näljase hundi rinnale kui hane selga vesi.

Kirjaniksõbrad

Kuidas saada kõige lihtsamini omale kirjanikest sõpru? Tuleb olemasolevaid julgustada raamatuid kirjutama:)
Täna on Meriti raamatu "Out of office ehk aasta kontsakingadeta" esitlus. Hiljuti tuli välja ka Victoria esikraamat "Beebi bella ja armas naeratus".
Soetan endale täna mõlemad ja loen Victoria teose kohe õhinal läbi ning teen algust Meriti omaga. Võimalik, et olen pisut erapoolik arvustaja, kuid mõlemad on lihtsalt superhead!
Kallid sõbrad, kes teist on järgmine?

Tuhala nõiakaev keeb üle!

Viimati juhtus see 2005. aastal. Tõenäosusteooria järgi leiab järgmine keemisprotseduur aset alles 2011, seega tuleb täna seda imet kaema minna.
Idee pole just üdini originaalne - mõned autod on juba mõned inimesed kohale toonud. Vaatepilt on lahe - kaev pole vee "väljaheitmisega" kitsi. Siiski tegemist on pigem purskumise kui keemisega. Kogu piirkonnas on ohtralt maaaluseid jõgesid, nõiakaevu veega varustav voog suundub maa alla Ämmaaugu nimelises loigus ning tuleb pinnale taas siin.
Paigas väidetakse olevat palju head energiat. Pistan minagi käe energiasambasse ja.. vastu igasuguseid ootusi kaks näppu hakkavadki surisema. Võibolla on see külmast või pidusest eilsest.. või ongi siin energia voogamisega tiba teistmoodi kui mujal? Mõnus! Kui olek käsn, tuleb tagasi tulla!

PS! Tuhala läheduses asub ka teine ime, mida siseturistid vaatamas käivad - Oru kodu.

Jõulupidutamine

Nii nagu suve soojemail nädalavahetustel pole pääsu suvepäevade eest, nõuavad detsembri keskpaigas oma osa jõulupeod. Alati.
Otsa teeb täna nostalgilises Kurtna puhkekeskuses lahti tööpidu (ehk punkarite jämm - kes ise piisavalt punk ei julge olla, see tuunitakse kohapeal). Oli lärmakas. Pold paha.
Ning sellele järgneb järgmine nädal riburada veel üks.. kaks.. kolm.. vist neli üritust, mis mahutuvad slõugani alla "Samme kokku, sest on detsember ja detsembris saadakse alati kokku". Ning järgmisele nädalale järgneb ülejärgmine nädal..
Kaaspidutsejad ja -kannatajad, palju jõudu, tervist ja vastupidavust sel peokolgata teel!

Uus amet: trühvlitegija

Trühvlitegemise soojenduse tegin Kenti pulmas ja peaproovi ema 60-l. Seekord on

kulinaarselt vaja harida ca 20-pealist rahvusvahelist seltskonda. Tuntakse huvi, et kus ma seda kunsti lähemalt õppinud olen..

Detsembris on mind veel kahele üritusele trühvlitegijaks kutsutud. Kisub sinnapoole, et jälle uus amet:)