Tulime paariks päevaks, jäime kuueks.. sest päike ei tõuse klaasmajade, vaid jääpurikate vahelt; sest asfaltplatside asemel on jääkristalliväljad; sest kana ei küpse mikrouunis, vaid ahjus sütel; sest telekat asendab aken ning ei meenu mitte ükski asi, millest siin puudust tunneme..
Olen harjunud suusatams käima ikka kohtades, kus lund 20 cm, sisse aetud ideaalsed rööpad ning valida mitme eri pikkuse ja raskusega radade vahel. Tänane suusatamine on tiba teistsugune: otsime aidast vanad suusad (põhiliselt Visud), rõngastega suusakepid, mille tükk kaalub vähemalt sama palju kui neli uuema aja keppi, tõmbame jalga kirjaga "Botas" uunikumid ja liugleme puudutamata lumele. 
Elamus ruudus.
Aasta algab õite meeldival moel - matkaga Endla rabas. Esialgne kohtumisaeg on keskpäev, aga loomulikult ei suuda tartlased, kellega öösel uut olime vastu võtnud, selleks ajaks kohale jõuda, miska stardime tunnikese hiljem.
Õues on pealinlasele harjumatult külm - miinust üle viie. Teeme suure ringi Endla järveni - olen enne seal käinud vaid korra ja sedagi suisel ajal. 
Järve kaldal oleva majakese juurest murrame end jääni ning nüüd algabki päeva parim osa - uisutamine lumetul jääl. 7-peale on küll vaid 4 paari uiske, aga innukaid see ei takista - kõik testivad liuglemise ära. Igaks-juhuks paneme kaela ka naasklid, kuigi olen veendunud, et minu alalhoidlikkuse juures ei lähe neid kunagi vaja (ptui-ptui-ptui).
Ämblikud, head loomad, liiguvad ka miinus viiega - tõsi küll, mitte üleliia reipalt. 
Päikeseloojanguks jõuame järve kaldal asuvasse torni ning tagasiteel jääme mõistagi pimeda kätte. Aga sest pole midagi - fotograafide kaamerad jätkavad klõpsimist ka hämaras - 
vaja ju kuugi pildile saada.
Mu isa peab sünnipäeva kord kümne aasta jooksul - seega suur ja tähtis päev täna.
Ehk väisame Lihula kandis asuvat Neitsi-Võlla (teistel andmetel Nätsi-Võlla) kaitseala. Eesmärgiks testida tutikaid räätsasid, hinges ka lootus rabajääl uisutada. Kuid Viruna-vanale, Mardile helistades selgub, et uisku pole mõtet mätaste vahele kaasa vedada, kuna Neitsi raba paikneb tavapärastest tunduvamalt kõrgemal, olles kokku kuhjunud suure järve kohale (vana usub, et raba all asub tänini hiiglaslik veekogu, mis ühendab omavahel rabajärvekesed), mistõttu seal kõik lirtsuvat.
kuni suur kraav tuleb ette - sinna äärde me Sahvri pargimegi. Tee lõpus on üle kraavi langetatud mõned kasetüved, mida mööda saab kuiva jalaga üle mitme meetri laiuse voolava vee. Seejärel tuleb läbida mõnisada meetrit rajatut metsa ning alles siis jõuame raba serva. Siin paneme alla räätsad, kuna ilma muutub liikumine vaevaliseks - peremehel oli õigus - maa pole siin erinevalt ülejäänud Eestimaast veel külmunud ning jalg kipub räätsata liiga sügavale vajuma ning ähvardab märguda. Mõnisada meetrit rabapinda ning jõuamegi järvistu äärde - siin on palju väikeseid järvekesi, mis omavahel kõik ühendatud. Imeilus! 
Kujutan ette, et veel imem ilus on see pilt sügisel, kui loodus pole veel mustvalge. Soojemal aastaajal saab seda ilu siin imetleda ka veetsi, kanuudega - mõned kanuud on jäänud siia ka talvituma, mis mõjub nende vormile ilmselt laastavalt. 
Jääle astudes hakkab see kohe ragisema. Kuigi meil on vahetusriided kaasas, pole Neitsi-Võlla paik, kus tasuks väga sissekukkumisega riskida - kohe kalda ääres on nii sügav, et suusakepp põhjani ei ulatu..
