Tahtsime minna Väinjärlvele suusale-kalale, aga leidsime sealt kõike muud kui Rahu ja Vaikus..
Järvel mul paraku ei õnnestunud sõita (polnud nii kerget autot, ja teab kuidas selle julgusegagi - mitu autot ju tänavu juba jää läbinud), kuid nähtu andis indu, et käänulisel-jäisel külavaheteel libedasõitu harjutada (õudne!) ja Villakverre ATV-tama minna.
Ühel tänavanurgal märkan policija-paar, aga nad olid seal ehk ka nädal tagasi. Või olid kasiinos, pgn teab! Ainus mässu tõttu kahjustada saanud objekt, mis silma ja kõrva hakkab, on vene rahvusest taksojuht. Minu küsimuse peale "Nu, kak, spakoino sevoodnja?" (oluliselt suurem mu vene keele oskus pole), 
hakkab ta saatma vandesõnu valitsuse, ärimeeste, rikaste ja ilusate suunas. Tõenäoliselt pooks ja laseks, kui saaks. Oleks ma eesistmel istunud, oleksin tõenäoliselt süljega pihta saanud. 
Tulime paariks päevaks, jäime kuueks.. sest päike ei tõuse klaasmajade, vaid jääpurikate vahelt; sest asfaltplatside asemel on jääkristalliväljad; sest kana ei küpse mikrouunis, vaid ahjus sütel; sest telekat asendab aken ning ei meenu mitte ükski asi, millest siin puudust tunneme..
Olen harjunud suusatams käima ikka kohtades, kus lund 20 cm, sisse aetud ideaalsed rööpad ning valida mitme eri pikkuse ja raskusega radade vahel. Tänane suusatamine on tiba teistsugune: otsime aidast vanad suusad (põhiliselt Visud), rõngastega suusakepid, mille tükk kaalub vähemalt sama palju kui neli uuema aja keppi, tõmbame jalga kirjaga "Botas" uunikumid ja liugleme puudutamata lumele. 
Elamus ruudus.
Aasta algab õite meeldival moel - matkaga Endla rabas. Esialgne kohtumisaeg on keskpäev, aga loomulikult ei suuda tartlased, kellega öösel uut olime vastu võtnud, selleks ajaks kohale jõuda, miska stardime tunnikese hiljem.
Õues on pealinlasele harjumatult külm - miinust üle viie. Teeme suure ringi Endla järveni - olen enne seal käinud vaid korra ja sedagi suisel ajal. 
Järve kaldal oleva majakese juurest murrame end jääni ning nüüd algabki päeva parim osa - uisutamine lumetul jääl. 7-peale on küll vaid 4 paari uiske, aga innukaid see ei takista - kõik testivad liuglemise ära. Igaks-juhuks paneme kaela ka naasklid, kuigi olen veendunud, et minu alalhoidlikkuse juures ei lähe neid kunagi vaja (ptui-ptui-ptui).
Ämblikud, head loomad, liiguvad ka miinus viiega - tõsi küll, mitte üleliia reipalt. 
Päikeseloojanguks jõuame järve kaldal asuvasse torni ning tagasiteel jääme mõistagi pimeda kätte. Aga sest pole midagi - fotograafide kaamerad jätkavad klõpsimist ka hämaras - 
vaja ju kuugi pildile saada.
