Raklett tuli meile koju ilmselt sel põhjusel, et mees elas kunagi Prantsusmaal, kus talle seda imeriista tutvustati, mis sinna riiki oli omakorda Shveitsist tulnud. Kohe esmaskohtumisel armusin ma temasse (rakletti siis eks, mitte mehesse - sellest teisest armumisest saaks muidugi ka omaette pika ja väga õpetliku postituse, aga las ta jääb). Niisiis raklett ehk kivigrill, asendamatu seltsimees vihmastel suvepäevadel, mil puu-, söe-, gaasi- või mis iganes õuegrilli ei taha või viitsi tööle panna. Teiste grillide probleem on ka see, et neid kasutades on üks mees rakkes ja kõik teised (st külalised, sest naine on ju niikuinii köögis, viib ja toob ja viib jne) igavlevad. Kivigrilli suur pluss on, et igaüks saab ise oma söögi valmis grillida ning tulemus on just täpselt nii paks või õhuke või küps või toores kui ta soovib. Igav ei hakka. Tegevus ei lõpe. Igati aus riist, mis meiemaal häbematult vähe tähelepanu saanud!
PS, Raklettida saab enam-vährm kõike söödavat. Lihaviilud peavad rakletilaual siiski üsna õhukesed olema ja väherasvased, vastasel juhul pritsib rasv ümbruse täpiliseks. Samuti oleks soovitav suitsuandur välja ja pliidiimur sisse lülitada. Keskmiste eestlastena on meie suur rakletilemmik keedetud kartulile pandud tomativiil, mis üle valatud rakletijuustuga (selle puudumisel kasutame tavalist kodumaist viilujuustu).
Bon appétit!
