Põltsamaa vol 2 - tegime ära!

Legendaarne Põltsamaa vol 1 toimus kui-ma-ei-eksi, siis 4 suve tagasi. Tookord kummipaatidega, seekord kanuudega. Mõned meist saavad koguni käsitöökanuud, mis näevad välja justkui kanuu ja paadi ristsugutised.

Suurem osa meist ööbis Toomhklil, vaid Reet-Rando-Helve tulid Tallinnast. Ja jõuavad kõige täpsemini kohale. Alustuseks teeb Andres meile superhea koolituse - isegi kanuude omanik Kaur kuulab teda tähelepanelikult - et teaks, mida tulevastele sõitjatele soovitada.

Mõnusa jätkuna sukeldumisele on Põltsamaa jõe ülemjooksu vesi taas harjumatult selge. Jõgi ise üle ootuste mitmekesine: alustame sõna otseses mõttes kraavist, kus mõned korra tuleb risu tõttu ka kanuust välja astuda. Järgmine etapp on suhteliselt soine. Teele, sry jõele, jääval järvel tuleb isegi nati nuputada, kus väljapääs on.

Esimese etapi lõpetame Aali ajaviitetalu puhkekohas, kus piknikutame ja tassime veesõidukid üle tee. Edasi kulgeme läbi metsa. Mingil hetkel muutub jõgi juba nii risuvabaks, et Leino sai õnge vette. Kala kahjuks sellega välja ei õnnestunud tõmmata, aga nagu aru olen saanud, pole see kalastamise puhul just mitte eriti oluline. Veikol oli ka õng kaasas, aga minu meelest vette ta seda ei pannud. Järelikult pole ka see teab mis oluline. Peale Piibe mnt silda jõuame vana lagunenud sillani, sealt edasi on üle jõe painutunud kasetüved jms mulle juba eelmisest matkast tuttavad.

Mõisa ega võidu peale me täna küll ei sõudnud, kuid kõige väledamad olid kui-ma-ei-eksi siis Aivar ja Milena ja kõige aeglasemad Andres ja Helve - neil õnnestus koguda ka kõige rohkem taarat. Seega tundub, et tegime ära! Ja loodetavasti teema ühel heal päeval ära ka Põltsamaa vol 3e..

Sukeldumine Äntul

Äntu järve tean juba lapsepõlvest - isale meeldis kangesti meid sinna ujuma viia. Vesi oli alati küll külmem kui mujal, aga see-eest selge - nähtavus kuni põhjani. Eesti mudajärvedes pole sellega ju harjunud. Pealegi oli seal kõrgem hüpekas kui Mäistes. Aga ma ei mäleta, et oleksime kunagi Valgejärve ujumiskoha juurest kaugemale liikunud. Sinijärve avastasin alles mõned aastad tagasi - põhjalikumalt tegime piirkonnaga tutvust teise Toomihkli terviselaagri ajal - läbisime siis suurema osa Äntu-Nõmme matkarajast.

Aga täna siis Sinijärve põhja uurima. Mask ette, balloon selga ja TopDivingu instruktor Jaanuse käsul põhja! Esimest korda elus käisin sukeldusmas jaanuaris - Süsi organiseeris mind tookord Kalevi basseini road-show'le. Tookord päädis üritus talumatu kõrvavaluga, mistõttu päris põhja ma ei jõudnudki. Seetõttu arvan tänagi, et ilmselt tuleb mul käiku lasta Vana-Rooma "ellu jätta!" märki ehk pöial üles suunata. Aga mida polnud, oli valu - kõrvus hakkas tuikama vaid siis, kui olime päris põhjas, ca 5 m sügavusel. Paar ninaharjutust ja seegi ebamugavus oli kõrvaldatud. Selgus, et mu tookordse kõrvavalu põhjustaja oli see, et olin tosin tundi enne sukeldumist lennanud Kopenhagenist Tallinnasse - seega kanalid oli rõhuvahetusest veel stressis.

Isegi Eestimaa järves on vee all meeletult ilus! Saime kingituseks päikeselise päeva, mis tekitas vee alla väga laheda varjude maailma. Eriti hästi tuli see esile kalda lähedal, kuhu olid tekkinud koopalaadsed süvised. Väga vahvad olid väljamaa kalad, mis osutusid ahvenateks. Dairel ja Veikol õnnestus ka paari haugiga tõtt vahtida. Eriti muljetavaldavad (aga ka külmad - vaid 4 kraadi, prr..) olid allikad - nagu miniversioon vulkaanikraatritest. Tuvtumine veealuse maailmaga kestis vaid ca 20 minutit, kuid esimeseks korraks küll! Karta on, et esimesele järgneb veel kordasid, kuna Milena-Kristina-Sirle-Leino on huvitatud kursustele minekust. Kus mulgi siis pääsu!

PS! Isegi Tegutseja portaal leidis, et meie sukeldumisseiklus on uudisevääriline:)

Küll külalle liiga ei tee: hoolimata sellest, et ülejäänud seltskond maabus Toomihklis, sõitsime edasi Pärnusse: Olga 30 ehk terve õhtu LadyBirdiga Pärnu lahel. Hoogne üritis - osalejate mälestused sellest on lünklikud :)

Esimene pulm..

..sel suvel: Kent & Marju.

Ühtlasi esimene pulm, mille mina ja Merit korraldame.

Kõik kulgeb perfektselt: ilm on ilus, Noorkuu laul super, ajakava täpne, toit maitsev, trühvlitegu populaarne. Soovin, et ka kõik pulmale järgnev kulgeks teil sama ladusalt!

Marju: Kui mul oleks miljon krooni, siis ma ei oleks ka paremat pulma osanud tahta! Juba ainuüksi sellise lause kuulmise eest tasus see vaev. Tunnen, et suudan täna ka ise tibakese nende õnnest endale napsata :)

liiga ekstreem sport

Täna on siis selle suve üks raskemaid päevi: xDreami öine etapp. Soojenduseks käisin teisipäeval Rakus orientimas ja sain aru, et olen roostes. Õnneks oli Leino üllataval kombel minuga väga kannatlik ning seletas ja õpetas mis hull. Mõni piiga oli veel aeglasem kui mina :)

Soojenduse karmile võistlusele teeme TTÜ majandusteaduskonna suvepäevadel - õhtul pidu, päeval triatlon. See oli üldse mu elu teine triatlon. Hoolimata sellest, et see oli maailma üks lühimaid triatlone (50m, 3 km, 1,5 km), peksis see sisemuse korralikult sassi ja pärast oli väga paha olla. Ma tõesti ei mõista, miks mina, kellel kehaline kooli ajal puhtalt tänu oivikõpilase mainele kaunim number kui 3 oli, säherdusi asju teen! Pingutuse hind oli hõbemedal. Osalejaid polnud teab mis palju - mina ja Krista.

Õhtul, kui teised pidulised hakkavad jooma ja magama, sõidame meie Veneverest Karksi-Nuia kanti xdriimima. Ilm tõotas tulla vihmane, kuid õnneks sadas vaid vahetult enne starti & öö oli kuiv. Üllatav oli juba esimene minut: tiimikaaslased saadeti kohe sardis eri suundadesse laiali - mina sain kõige pikema otsa, ca 6 km, Kati ja Krista said mind oodates tublisti sääski toita. Järgnes rattaetapp, kus tegime ühe hästi tobeda, ent väga kordumakippuva vea (võtsime rattapunkti otse läbi padriku, mis oli tõesti lausa andestamatu lollus!), mille tõttu langesime kolinal peaaegu viimaseks. Totter tunne oli kõigist teistes mahajäänuna künda tülpinult rattaga vagusid Nuia krossiraja sisse.. Hiljem õnnestus tasapisi mõned kohad kõrgemale ronida, kuid saavutasime ikkagi väga kehva koha (144/153). Jalgsiorienteerumise ülesanded olid ülemõistuse keerulised! Meid aitas tiba see, et olen käinud Tarmaku päevakutel - hoolimata lootusetust teistest mahajäämisest tekkis hasart võimatuna näivad punktid padrikust siiski üles leida. Suures osas see ka õnnestus, mis sest, et aega kulus rohkem, kui oleks olnud trahv nende punktide vahele jätmise eest. Eelviimases jalgsiorientimise punktis andsime surmväsinult alla, panime otse finishisse, kus ma oleks karjumaajavalt valutava põlve tõttu viimasest lisaülesandest, labasest ülesandest, peaaegu loobunud.

Kati käsul peaks nüüdsiis hakkama rattatrenni tegema. Tjah, see on hetkel mul nõrk lüli küll.. aga mitte miski ei kisu kesklinnas rattale. Peaks lisaks kaubikuga kutile hakkama otsima rattahoidmiskuuriga linnalähedast külameest :)

Ma pole päris kindel, kas on vaja selliseid hobisid, mille tõttu võib sandistuda, elik usun, et see oli viimane öine xDream mu elus. Päevasi võib rassida veel küll!

Vana saar

Naissaarel olen vähemalt neljandat korda elus. Kuid esimest korda jahi meeskonnaliikmena - nimelt sõidutame üht Sergei-nimelist Vene oligarhi, tema uut noort pruuti ja siinseid äripartnereid.

Tööd palju teha ei saa - minnes on üleval vaid genu, tulles groot. Paudime vaid korra, halssida ei tule niigi palju. Mootoriga siiski õnneks ei liigu. Anatoli tunneb huvi, kas purjetamine on meie hobi või oleme elukutselised.. Või sees! Ja ega sest polnud midagi, et Leino laseb kogemata (ta esimest korda LadyBirdil) seltskonnale groodi pähe ning genu allavõtmisel oleme nännipunnid. Keegi ei saanud ehk arugi, et nii ei pidanud olema. Uus asi on kiilu ülestõmbamine - Naissaare sadamasse sissesõidul on koht, kus sügavust napilt üle 2 meetri, meil kiil aga 2,5 m - see tuli siis pool meetrit üles poole sikutada.

Saarel naudime minu senise elu parimat uhhaad, mille venelased kohapeal 4-5 eri tõugu kalast kokkavad. Tuul tõuseb vahepeal 14-15 m/s, meil seltskond tublis tempos aina kaugenemas kainuse skaala nullpunktist.. Teele asumise ajaks tuul siiski vaibub & teravad elamused jäävad tulemata. Enne meid startidnud purujommis kaatrikapten Siim jääb politseile vahele. On oht, et mina kui seltskonna kõige kainem pannakse rooli. Seda ettevaatusabinõu siiski vaja pole, kuna merepolitseile me huvi ei paku ning tujukas oligarh saab kuni Piritani laineid murda.

Uus saar

Kusagilt on mu pähe istutunud mõte, et igal aastal tahaks ühe uue saare vallutada - astuda oma jalaga sellisele merest kõrguvale maalapile, kus ma varem käinud pole. Mingit tarka põhjendust sellele soovile ei järgne - ju siis on saared lihtsalt lahedad paigad, jätnud piisavalt hää mälestuse.

Kuigi tänavune norm oli Zanzibari näol juba täis, näkkas ka teist korda - sõudsime kajakkidega Aegnale.





Vihmutas, kuid väga see ei häirinud. Meist veidi hiljem startinud seltskonnas püüdis üks kogukam osaleja kahel korral Eskimo pööret sooritada, tõsi, mitte plaanipäraselt. Neil jäi igatahes retk pooleli ja Seiklejal kajakkide aastane ümberminemise norm täis. Ümberminek oleks meidki seganud, aga väike vihm pioneeri ei peatand.

Teatrihooaega alga!

Enam ammu ei alga teatrihooaeg mitte sügisel, vaid suvel. No minagi padavai vooluga kaasa! Esimene pääsuke siis tänavu Eesti Meeste laulud. Kultuurikatlas. Olin kunagise Tallinna katlamaja ruumidesse sattunud küttes töötamise ajal ja juba siis vaimustusin sealsest massiivsusest - salvestasime selle pildi isegi ettevõtte aastaraamatusse (kahjuks ei leia seda pilti kusagilt - lisaks siia hea meelega). Tollal imestasin, et kesk linna säherdused ruumid jõude seisavad..

Etendus oli ennenägematult sürr ja võimas - kindlasti liiga võimas mu kõrval istunud Inesele - kartsin tõsiselt, et selles lärmi tõttu otsustab ta beebi kohe kähku välja vupsata, ega raatsi üheksandat kuud enam emas varjul olla.. Õnneks seda ei juhtunud - tibu olevat kõvasti poksinud küll, aga jäi paigale ja kasvab turvalises paigas jõudsalt edasi! Minus kasvab aga soov minna juba järgmist suvetükki vaatama.