Pluss Orkutile. Esimene.

Kuna Karin Kosmopoliit teatas, et kolib mõneks ajaks Saksamaale (loe: poiss-sõbrale lähemale), siis oleks mul vaja Salme-korterile uus sobiv sisu leida. Üllatusega adun, et hoolimata masust, kinnisvarakrahhist ja tuhandetest ruutmeetritest tühjast korteripinnast tänases Tallinnas, on üürnikke siin siiski võimalik leida. Esimesele huvlilisele korter sobib. Ja tema sobib korterile ka. Elagu Orkut, mis meid kokku viis - ausalt öeldes on see esimene mittemeelelahutuslik kasu, mis see kanal mulle toonud on.
Järeldus: ehk peaks tõesti julgemalt erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid hüval eesmärgil (loe: kasu nimel) kasutama.. (Miks ma AGAsse veebihaldurit sel viisil ei otsinud!?) Või leierdame igasugu kasusõnumitega need kanalid ära..

Sooota Emajõe-Suursoos

Vaid 1/6 loodusturismi magistrante on siin varem käinud. Ja ega nad väga paljust ilma jäänud ponud - matkarada on tagasihoidlik, õigesse sohu ei vii. Külastuskeskus ise küll superluks, aga laupäeval suletud (!) Kõige toredam avatud objekt on väike ebamugava redeliga vaatetorn, mille seinalt loousvõikul õppida nt loomajälgi.
Nõu: kui soovid siiski Emajõe-Suursood näha, siis võta paat ja sõida allavoolu. St siis järgmisel aastal, sest täna on see päev, mil tõmmatakse paate välja. Põhjus kevadet oodata..

Boonus boonuskaardist

Arvatavasti nii nagu suurem osa kaaskannatajaid, suhtun ka mina igasugu kliendi-soodus-boonus-sõbra-ekstra-hüper-super-kaartidesse veidi üleolevalt. Koguneib neid paratamatult, kuid õnneks on mu rahakott nii õhuke, et liiga palju neid sinna vahele lihtsalt ei mahu. Võimalik, et süüdi selles rahakoti päritolu: ostsin selle pisikese punase ühest Napoli pudupoest - ehk konservatiivsete itallannade seas pole plastkaardindus nii oluline kui meie, põhjamaalaste jaoks? Igatahes Pisike Punane on kõhna ja mitte eriti kaardirikas. Loožis istuvad Deebet ja Krediit, esireast leian Neste, samuti raamatukogu- ja ID-kaardi, tagareas on koha saanud mõned kliendikaardid, nt veredoonori "kliendikaart" ja Stockmanni kaart. Ega ausalt öeldes ei meenu eriti hüvesid, mida oleksin tänu kliendikaartidele saanud: mõned tasuta parkimised ehk ja kusagil 5, maksimaalselt 10% alet. Ja nt kasutan igal võimalusel SASi boonuskaarti, kuigi kogunud boonuspunkte pole kunagi tarbinud. Täna sai aga tõestatud, et sellest kaardist on ka reaalselt kasu isegi sellel, kel boonuspunkte isiklikuks hüvanguks pole õnnestunud ära tarbida - nimelt asendab see edukalt isikut tõendavat dokumenti. Tallinn-Helsinki-Stockholmi teekond õnnestus mul läbida nii, et ei pidanud oma katkist ID-kaarti näitama: kui pilet on olemas, siis sadamas pildiga dokumenti ei küsita ja sama märkasin üllatusega ka Vantaa ja Arlanda lennujaamas.
Jään siiski pikisilmi ootama aega, mil kõik on ühes kaardis ja plastkaardimasstootjad panevad pillid kotti.

Itaaliasse, mõistagi purjetama

Itaalia.. Esimest korda väisasin seda maad kuraditosin aastat tagasi - õigupoolest oli see mu esimene omapäi välisreis, polnud tookord Soomeski veel käinud - bussiga ja klassiõdedega läbi Euroopa. Kõige kaugem punkt, kuhu tookord jõudsime oli Rooma. Seekord võtame saapamaa lõunapoole ette - õhuks peaksime jõudma Napolisse, loodetavasti..
Kõigest lähemalt reisiblogis.