Teatribuum

Tänavune teatrikrooloogia siis selline:
Jaauar: Rambo (segane NO-lik action, ii täpiks oli vaimukas kummardumine), GEP (nalja pisarateni, eriti efektsed olid meeste tantsud:) ja Murdlainetus (realistlik Islandi meremeheelu - ideaalist sama kaugel kui majandusbuum tänaest Islandist).
Veebruar: Ohvrit mängides (taas üks lahe komöödia - Linnateatri kohta ehk liigagi lahe - mis tabas umbropsu mitmele naelapeale) ja Iguaani öö (kõige kahvatum täht ses taevas - ehk kaotas sära ka see, et istusime viimases "pingis" või olid ootused lihtsalt liialt suured?)
Aprilliks olemas juba kaks piletit - seega teatribuumil niipea lõppu ei paista:)

Ainus suusamaraon..

..kus sel talvel sõidan, on Kõrvemaa suusamaraton.
Suusatrenniga lood kehvad - peaproov oli möödunud nädalavehtusel xDreamil, korra puudutas suusk lund Nõmmel, kus rajajupp veidi pikem kui kilomeeter ja ikka olid kõik kakssada suusatajat kohal. Tunduvalt praem mälestus on paar nädalat tagasi tehtud suts Jänedal, kus olime raja ainuvalitsejad.
Kõrvemaa rada on tuttav ja suht lihtne, seega tunne väga kõhe pole. Kõhedaks teeb vaid ülipikk järjekord.. määrdemeistri juures. Kas läheb nii nagu xDreamil, et jäävadki määrimata? Aga ei, õnneks saan veidi enne starti omad kätte.
Esimesed kilomeetrid on tavapäraselt rasked (eelkõige palavad - vot pole enam meeles, kui palju, st kui vähe riideid tuleb selga panna:) Aga teises joogipunktis olen üllatunud, et lõpuni vaid 5 km. Ja lõpumäedki pole väga rasked - tõsi, jahu on rajal omajagu ja järsematest nõlvadest lähen üles kõndides - on olnud aegu, mil olen eelistanud sealgi suusatada.

Päevatöö: 20 km ajaga 1:39 ehk 93/190. Tubli!

Raku karjääri uisutama!

Kurtna järvedel, xDreamil

Kell 10. Pühapäeva hommik. Ligi 500 inimest - vanuse järgi täiskasvanut - seisavad Kurtna järvistu keskel asuva Pannjärve tervisespordikeskuse suusastaadionil, et veeta järgnevad 7 tundi metsas. 44 ümbruskonna järvele paigutatud punkte jahtides.

Peale mõningast stardikohmitsemist astub Karbon stardialasse üsna viimasel hetkel. Jumal tänat' - väljas on üle kümne külmakraadi ning minutitki ei tahaks starti oodata.

Olen sel' üritusel kolmandat korda ja nagu ikka lipsab peast läbi Leino klassikaks saanud küsimus: "Miks me seda teeme?" Alustame jalgsi. Otsime üles kolm lähimat punkti ning siis veel paar järve, mis asuvad suusateedest kaugemal "sisemaal". Hilisemate võimalike järjekordade kartuses teeme ära ka vaheülesande - snow-tube'ime (polegi ammu kelgutanud:) Ca 2 tunni möödudes oleme tagasi staadionil ning jätkame suuskadel. Juba esimest suusapunkti võttes saan aru, et oleksime pidanud kohe suuskadel alustama - tempo vahe on muljetavaldav. Eriti mõnus on suuskadel tuhiseda järvedel, Karboni külalisliige Alo satub off-road sõidust vasikavaimustuselaadsesse olekusse. Kohtame ka rattureid ning tõukekelgutajaid, mõlemad näivad tänastes oludes suhteliselt ebaratsionaalsed valikud. Nt Urmas kurdab peale võistlust, et Meelise ratas külmus ära, mistõttu pidid Aatomikud jalgsi jätkama.

Ega meilgi kõik libedalt lähe - teeme trajektoori valikul vea, ei arvestanud, et metsasihid on suuskadel läbimatud - mõttetu ringi tõttu kaotame aega ja tuju. Hoogu ja indu pidurdab ka Leino jalakramp. Imeilus ümbrus kompenseerib ebaõnne.

Lõpetame vaid mõned minutid enne kontrollaega, koht on tagasihoidlik (138/166), fiiling on super. Oleksin vabalt võinud veel tunnikese-kaks suuskadel olla..

Vanaema blogi

Ehk üks tavaline Eesti pere. Sajandivahetusel. Eelmisel.

(Katkendid pärinevad mu kadunud vanaema Helgi eluloost - 30 lehekülge tihedat käsikirja, mille täna leidsin)

Minu vanaisa, Juhan Tamm ja vanaema Mari Tamm, sündinud Palm, pärit Vaimastverest, elasid Vaimastvere vallas Villakvere külas. Nende juures elas ka vanaema õde Leena, kes oli üksik.

Pildi taga vanaema kirjutatud tekst: Minu ema kodus Villakveres Altotsal. Onu Hugo, minu kallis ema!, tädi Linda kooliõde Linda Fuks, Onu Karl, vanaema, vanaisa, minu isa, onu August, vanaema õde Palmi tädi, tädi Linda ja onu Jüri ja veel väike mees, keegi võõras, kelle nime ei tea.

Vanaemal ja vanaisal oli 10 last, 7 poega ja 3 tütart. Onu August, abikaasa Elisabeth, rahvuselt lätlanna, nendel oli 4 poega. Suurik lõpetas Jäneda, oli Saksamaal praktikal, ja pidas Villakveres Miilimäel talu, oli eeskujulik põllumees. Eduard lõpetas ülikooli ja oli hiljem kehakasvatuse õpetaja. Villem oli konstaabel, millise keskkooli ta lõpetas, ei mäleta mina enam. Viktor käis Tartus gümnaasiumis, oli väga musikaalne, õppis ka muusikat ja suri õpilasena. Onu Hugo abikaasa Niina oli rahvuselt venelanna, elukutse õpetaja. Tädi Aliide oli taluperenaine Padakülas. Tädi Linda oli ohvitseri abikaasa Tartus, tema mees leidn. Julius Udde andis Tartu gümnaasiumides sõjaõptust, muidugi poistele. Onu Karl, abikaasa sakslanna, oli Tsaari venemaal mõisa valitseja. Onu Karlil oli kolm poega ja tütar õppis meditsiini ja suunati Sahhaliini saarele, ennem ta aga abiellus ja siis läksid sinna koos. Onu Karl suri ja tema sakslasest abikaasa abiellus sakslasega, nendel oli ka kolm poega, Mihelsonid. Niisiis pooled vennad olid Tammed, eestlased ja pooled olid sakslased rahvuselt. Onu Ernst, abikaasa eestlane, oli Villakveres, Koolitoa talus peremeheks. Onu Voldemar suri lapsena. Onu Jüri käis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja hiljem elas Altotsal isa-ema talus ning oli ka põllumees. Onu Aleksander oli Pedjas kaupluse juhataja, kus nad koos abikaasaga mõlemad omale igapäevast leiba teenisisd hiljem tulid Villakverre Tagaväljale põllumeheks. Kõik need onud olid tsaari venemaal, kes mõisavalitseja, kes viinapõletaja.

Fotol: vanaema Helgi seisab vasakul, paremal seisab vanaema õde Olli, nende ema Ida-Johanna istub paremal, süles kasutütar Silvi. Keskel istub tõenäoliselt vanaema vanaema Mari..

Altotsa talus, kus minu vanaema ja vanaisa elasid, oli juba siis kodu kooliõpetaja, sest koolisid ju lähedal ei olnud. Kooliõpetaja oli võimeline õpetama kõiki aineid ja ka veel võõrkeeli. Saksa, vene ja veel üht, mida täpselt ei tea mina. Minu ema Ida-Johanna Tamm läks Tartusse kooli ja kui tema sealt koju tuli ja Laiusele leeri läks, ei osanud käske öelda eesti keeles, kuna oli õppinud neid saksa keeles.. Altotsa vanaema lapsed rääkisid kõik saksa ja vene keelt. Minu isa Georg-Voldemar Tamm oskas ainult vene keelt.
...

Vanaema ema Ida-Johanna, isa Voldemar ja jahikoer Lord Villakveres oma Tõnsutoa talu ees
Minu isa oli tsaari venemaal mõisavalitsejaks. Ufaas. Kui meie sinna sõitsime, olin mina sülelaps. Vend ja õde sündisid Venemaal.. Tööd tegi isa muidugi tataaridega. Isa ütles, et nad olid vägagi tublid, kui neid õieti juhendati.. Ka üks tataari perekond käis minu isa ja ema pool võõrsil, Signai ja Signaika, nendel oli palju lapsi. Kord koju jõudes leidsid nad, et üks lastest oli puudu. Läksid otsima ja leidsid veel vaid mõne riidetükikese. Hunte oli seal palju.

...
Seitsmeteistkümnendal aastal kui algas revolutsioon, tulime kodumaale tagasi. Raudteejaama sõitsime heinakorvis, ema, isa ja meie lapsed kolmekesi, abiks onu Karl. Rong oli täis ja meid pandi vaguni aknast sisse.

...
Foto: Vanaema Helgi (istub paremal pildi ääres), tõenäoliselt koos Tartu koolikaaslastega

Meil oli kodukülas Villakveres 3 kl. kool. Õpetajaks oli hr. Osvald Hõlpus, aikaasa moldaavlane, musta juuste ja tõmmu nahaga. Nendel oli 2 poega. Olev oli Tallinnas rahva ansambli juhendaja. Ilo aga sõitis ära Ameerikasse. Sageli käis hr. Hõlpus meil, minu isaga malet mängimas. Ja ühel suvel suvitasid Villakveres ka Karl Ots, Georg Ots, tema abikaasa ja poeg. Nad olid väga töökad inimesed.. Emumäe, 1991

PS! Miks arvame meie aastal 2009, et oleme palju haritumad, targemad ja rahvusvahelisemad kui eelkäijad..

Jääralli

Tahtsime minna Väinjärlvele suusale-kalale, aga leidsime sealt kõike muud kui Rahu ja Vaikus..

Järvel mul paraku ei õnnestunud sõita (polnud nii kerget autot, ja teab kuidas selle julgusegagi - mitu autot ju tänavu juba jää läbinud), kuid nähtu andis indu, et käänulisel-jäisel külavaheteel libedasõitu harjutada (õudne!) ja Villakverre ATV-tama minna.

Riia - mis mäss?

Labas! Eile oli siin rahvas barrikaadidel ja täna kulgen siin rahulikult ringi. Mässu jälgi silma ei hakka. Ühel tänavanurgal märkan policija-paar, aga nad olid seal ehk ka nädal tagasi. Või olid kasiinos, pgn teab! Ainus mässu tõttu kahjustada saanud objekt, mis silma ja kõrva hakkab, on vene rahvusest taksojuht. Minu küsimuse peale "Nu, kak, spakoino sevoodnja?" (oluliselt suurem mu vene keele oskus pole), hakkab ta saatma vandesõnu valitsuse, ärimeeste, rikaste ja ilusate suunas. Tõenäoliselt pooks ja laseks, kui saaks. Oleks ma eesistmel istunud, oleksin tõenäoliselt süljega pihta saanud.
Läheme supermarketisse ja ostame paar alust ja koju tagasi.
(Fotod: spämmist)