Minu Eesti mõttetalgud

Kui mullu toimus prügikoristusaktsioon Teeme Ära, ei tekkinud küsimust, kas osaleda. Mets. Prügi. Puhtaks. Lihtne & selge. Tegime Ära!
Minu Eestiga nii lihtsalt ei lähe. Idee on üllas ja hea, korraldustiim end tõestanud, aga.. segasevõitu sõnum paneb mind ürituses kahtlema ning üleeile olin pigem mitteosalejate poolel. Pilt läks aga selgeks, kui lõin lahti veebilehe - Sallas ka oma mõttekoda, kojavanemaks Kuntro.
Jalutan Sallasse otse üle Emumäe. Kevadest on üleöö saanud suvi! Ilma poolest, aga malts ja nõges ja vili pole veel kasvama hakanud - kõikjalt pääseb otse vaevata läbi. Isegi tiba kahju on mõisahoonesse tubastesse tingimustesse minna. Õnneks on kaks päeva maalolekut ees - st piisavalt aega värske õhu mürgituse saamiseks:)
Rahvast on kokku tulnud uskumatult palju - ca 50 inimest ehk kogu kojatäis. Hiljem kuulen Kuntrolt, et ta nägi selleks hullu vaeva - mõnda osalejat pidi lausa mitu korda kutsumas käima. Mõttekoda toimib nii, et inimesed saavad püstitada küsisõnaga "Kuidas" algavaid küsimusi, millele siis üheskoos vastuseid hakatakse leidma. Ega ma nagunii ei suuda samamoodi mõelda, kui kohalik elanikkond ning otsustan seetõttu olla Suur Kõrv. Kohe esimene teema, mille Salla-Piret välja pakub - Kuidas meelitada tegusaid noori maale elama? - on hingelähedane. Ning sellele järgneb riburada teisigi huvitavaid teemasid - turvalisus külades, maarahva tervis ja sport, pärandkultuur jpm. Endalegi üllatuseks pakun isegi ühe teema välja - "Kuidas rohkem asju taaskasutada?" (kui oma teemat tutvustan, uurib meeskodanik saali keskelt, et kas pean silmas ka meeste taaskasutamist:) ning olen seega sunnitud teisel "poolajal" üht kojarühma juhtima. Nii palju siis planeeritud passiivsusest.
Esimeses voorus veedan suurema osa ajast Lasinurme-Pireti grupis, kus arutame selle üle, kuidas Emumäge kui turismiobjekti paremini ära kasutada. Keset arutelu küsib Hannes, et kui paljud meie töögupis osalejais on päris kohalikud. Selgub, et täiskohaga kohalikke maainimesi on meist.. vaid üks - ülejäänud hiljem sisserännanud või poole kohaga linlased. See annab vastuse ka sellele, miks mõtlen rühmakaaslastega üllatavalt sarnaselt.
Mis sest kõigest kasu oli? Revolutsioonilisi ideid me täna Salla mõisas ei genereerinud. Küll aga panime aluse networkingule: järgmine kokkusaamine peaks toimuma juunis Toomihklil:)

Kolleegidega Rak-Veres

Vend Süsi 35

Koolitus: õpime jooksma

Olid ajad, mil käisin pea igal hommikul jooksmas: sörkisin 6-7 ajal mööda Kalamaja-Kopli tänavaid. Täna aga ei meenu seegi, millal viimati jooksus olin - sel aastal seda vist juhtunud pole:( Kuid Emumäe jooks pole enam mägede taga ja seega oli igati priima, et sattusin täna Martin Moosese jooksukoolitusele.

Esimene harjumatu asi minu jaoks on soojendus - nojah, kehalise kasvatuse tundidest (selline nimi oligi sportimisel?:) mäletan, et seda miskipärast alati tegime, aga enda ära väsitamise hirmus jätan selle tavaliselt targu vahele. Asi kisub eriti lõbusaks siis, kui peame käed-jalad eri tempos liikuma panema või kontrollima oma keha nii, et ühe poole käsi-jalg liiguksid samal ajal. Polegi nii lihtne kui näib! Päevatarkus on see, et mäest alla tuleb joosta jäikade jalgadega st sirgevõitu põlvedega, üles aga end nii palju kui võimalik maast lahti tõugates, Martin tegi seda enamvähem hüpates. Ja käed! Need peaksid olema paigal, mitte pidevalt vehkima nagu minu omad. Kõige efektsem on harjutus, kuidas läbida tihedat jooksjate massi ilma suuremate vigastusteta.

Kui Rituali kaart saab läbi, siis luban, et hakkan taas jooksmas käima:)

Kevadekuulutajad-raftijad Pirita jõel

Kevadet pole olemas. Peipsil

Kallas ei paista ning tuiskab mis hirmus!

Aga pole viga, suusatalv ongi minu jaoks tänavu liiga lühike olnud:)

Loosalu järvel näkkab

Pokker - polegi nii paha?

Saan hommikul Ilonalt sõnumi, et täna tema pool naistekas, peakülaliseks pokkerilaud. Kasiinosse olen sattunud paar korda elus ja sedagi mingite ürituste, mitte mängudega seoses ning lauamängud minus kuumi tundeid ei tekita. Siiski olen õhtul kohal - rohkem küll naiste kui laua pärast:)
Pokkeriga meil kellelgi enne kokkupuudet pole (kui välja arvata need nürid kaks tundi, mis Amsterdam-Singapur lennul oma eesistuja tooliseljatoe vastu pokerdasin) ja seetõttu kulub mõningane aeg reeglitest arusaamiseks. "Erialaterminoloogia" küll meelde ei jää, kuid selgub, et tegu on lihtsa ja kaasakiskuva mäguga ning tulemuseks see, et luban ka järgmine kord kohal olla. Loodetavasti on siit hasartmängusõltuvuseni pikk maa minna.