Õnn

Taoismi järgi õnn ei sünni mitte katsest saatust juhtida, vaid siis, kui inimene loobub elu kontrollimast. Ka paljud teised usundid, nt kristlus ja muhamed rõhutavad, et õnne ei saa välja teenida, vaid  see tuleb inimese juurde iseenesest, kui lasta asjadel omasoodu areneda, elada enda ja loodusega kooskõlas. Ütleda lahti isekusest. Kõlab lihtsalt, eksole, aga ole mees ja ela nii! 


Juba Aristoteles ütles kaunilt, nimetades õnne kõikide inimlike asjade ülimaks sihiks. Usun, et tänapäeva inimese  õnneotsinguist rahutu hing on sellega nõus. 
Ehk on õnn lihtsalt see, kui elame pika ja rahuldustpakkuva elu.. Ent kuidas seda teha? Kellel on selleks rohkem eeldusi? Printsil või kerjusel? Sul, mul või temal seal? 


Sünnipositsioon ei olevatki väga oliuline, leiab Harvardis 90 aastat kestnud uuring, mis jälgis  814 inimest terve nende elu jooksul. Selle gigantuuringu peamine järeldus on see, et kes.. 


- ei suitseta 


- peab söömise ja joomisega piiri


- liigutab end mõõdukalt 


- elab stabiilses suhtes 


- valdab kriisidest väljatulekuks küpseid strateegiaid


- on lõpetanud 16-aastase haridustee, st on kõrgharidusega

.. on suure tõenäosusega ka 75-aastaselt veel heas konditsioonis ja oma eluga rahul. Ehk happy. Uuringu olulisim tõdemus on väga lihtne: pika ja õnneliku elu peamine saladus ei peitu mitte niivõrd stardipositsioonis (st millisesse peresse sa sünnid), vaid konkreetse indiviidi võimes armastada ja lasta end armastada. GEO, 12/11


Kas pole armas? Ja lihtne! Ent suuremale osale meist siiski kättesaamatult keerukas.
Usun, et kolme aasta eest eemaldusin ma sammukese või kaks selles endas elutsevast kontrollifriigist ja lasin asjadel minna. 
Kas võin täna panna käe südamele ja öelda, et olen õnnelik? Jah. Sest mu ümber on inimesed keda armastada ja kes näib, et armastavad ka mind. Ja tänasest on neid taas üks rohkem.

 

Prossimise hoog tuli peale

See on mu isiklik lemmikukene

Sokikudujat minust pole, aga selline prosside nikerdamine mulle sobib. Sobib ka pimedate talveõhtutega.

Üks neist läks pulma, ja veel pruudiga:)

Särkide kolmas ring

Mulle ei meeldi asju ära visata. Ei toitu. Ega riideid. Kõige mõttetum on ära visata väikese plekikesega lasteriideid. Natuke näputööd ning kolmest toiduplekilisest särgist sai kaks. Kusjuures mõlemad tõusid, viuh!, lapse lemmiksärgiedetabeli tippu:) Ema lööb nurru..
PS, aga Andrale ma küll ei julge öelda, et tema särkidega niiviisi juhtus. Eks kui kunagi talle lasteriiete koti tagastan, pean vist sammalt asemele toppima..

Detsembrisupp

Juulikuus lund naljalt maas ei ole, aga detsembri teisel poolel võib küll keeta suppi, milles on värkelt peenralt korjatud rooskapsad. Imeline taim see brüsseli kapsas (mu ema armastab teda just sedaviisi kutsuda), kes jääb ellu ka Eestimaises detsembrikülmuses! 

Ja hämmastav pole mitte ainult selle lillenimelise kapsasrohu pereliikme külmataluvus (vabalt kuni -10oC!), vaid tegu on igati väärt kraamiga: valku, C-vitamiini ja mineraalaineid (nt kaaliumi) on temas kolm korda rohkem kui harilikus kapsas (mis ka ju paljukiidetud kasulik köögivili). Rooskapsal väidetakse olevad vähki ning veresoonte lupjumist ennetav ja seedimist kiirendav toime. Nii et kui kõht kinni, siis brüsseli kapsas lauale! :)

Restost restosse

Rumal, kes arvab, et turundusnõksud tema peal ei tööta. Igaühe jaoks on kuskil keegi ja igaühe (olgu ta pealegi end aastaid ses vallas harinud, kõrgelt koolitatud läbi nägema reklaamitrikke) jaoks on kuskil konks, mis alla neelata. Minu konks, mille sõna otseses mõttes sisse ahmin, on restoraninädal (mida miskipärast reklaamitakse kirjapildiga Tallinna Restoranide Nädal, mis lõhnab väga vängelt otsetõlke järgi).
Meie seekordsest valikust. Esimesel õhtul siirdume CRUsse. Selle Viru tänaval asuva kummalise nimega asutuse kohta ei oska ma ööd ega mütsi arvata. Sissepääsu juures tolknevate (vabandust sellise sõnakasutuse pärast, aga kui korralik promill sees - mitte minul, eks - siis kärab küll nii öelda) turistidega põkkumine ei vähenda eelarvamust. Resto ise osutus tubliks ja ületas mu ootusi. Toit oli serveeritud efektselt (tõsi, põnevaid teokarpe hiljem tulnutele ei jätkunud, nemad said eelroa tavataldrikutelt) ning teenindus erakordselt kiire. Samas midagi jäi siiski puudu - ilmselt oli see omapära - mistõttu uuesti mind sinna ei kisu.
Teise õhtu valik on MC Grill. Kummaline üldse, et selle koha valisin, kuna nime järgi arvasin, et tegu mõne kulunud grillbaariga. Paiga asukoht - Schlössle hotell - muidugi reedab, et tegu vähe teisel tasemel kohaga, mis minu mäletamist mööda kandis varem nime Stenhus. Miks see end igati tõestanud resto sai järsku omale grillilõhnase nime, annab vastuse ehk Schlössle'i korporatiivpoliitika või mõni skandaal. Lisaks nimega ämbrisse astumisele oli ka teine ämber: nimelt ei olnud MC Grillis lastetoole. Tegemist on hotellirestoraniga ja kas tõesti ei saa ükski lastega pere omale peatust selles hotellis lubada? Lubage kahelda! Potsatame siis oma mudliase samettoolile ja kogu õhtu hoian tal silma peal, et rasvased näpud tooli ei silitaks jms. Siinkohal mu kriitika lõpeb. Kõik muu oli MC Grillis ülivõrdes. Teenindus erakordselt hea, õhkkond luksuslik, toidud meeletult head. Kirsiks tordil (siinkohal on see väljend liiga labane, aga hetkel paremat ei tule pähe) oli veeldatud lämmastikuga üle kallatud salapäraselt aurav magustoit. Löön siiamaani nurru:)
Kolmandal õhtul võtsime puhkepäeva, kuid see-eest neljandal külastasin kahte restot. Lõuna ajal Andra eestvedamisel Bonaparte'i ja õhtul mehega Dominic'i. Esimene neist oli minu jaoks nädala pettumus. No natuke võib asi olla ka selles, et lõunasööki ei tohiks võrrelda õhtusöömaajaga. Kuid siiski-siiski, pardi-confit on minu arvates pardikoib, mitte leem, kus sees ujuvad pardilihatükid (mis eeldatavasti on koivatükid, aga mine võta kinni..) Prantsuse restoraniga prantsuse söökide üle ei ole muidugi mõtet vaielda, kuid mul pole ka mõtet oma pettumust varjata.
Hoopis meeldivam koht on Dominic. Kuid ei pääsenud temagi ämbrita. Nimelt leidis mu kallis kaasa oma prae seest.. kirjaklambri! Kuna tegemist on palju harukordsema juhusega, kui see, kui lind juhtub pähe kakama, siis tegi see meile palju nalja ja meie rõõmuks kajastus hiljem ka arvel (end veinirestoranina reklaamiv asutus ei küsinud meilt veini eest raha).
Kui mehega hilisõhtul arutame, et kumb koht meile meeldis rohkem, kas MC Grill või Dominic, siis jäämegi kahe vahele pendeldama.. Aga kuni need kaks  pendelduvad, tunnistan üles, et samuti selle nädala sisse mahtunud Rauli-Mariti kopragurmeeõhtu latt jäi neljal tipprestoranil ületamata. Ma gratitude!

Raklett maandus meie juures

Raklett tuli meile koju ilmselt sel põhjusel, et mees elas kunagi Prantsusmaal, kus talle seda imeriista tutvustati, mis sinna riiki oli omakorda Shveitsist tulnud. Kohe esmaskohtumisel armusin ma temasse (rakletti siis eks, mitte mehesse - sellest teisest armumisest saaks muidugi ka omaette pika ja väga õpetliku postituse, aga las ta jääb). Niisiis raklett ehk kivigrill, asendamatu seltsimees vihmastel suvepäevadel, mil puu-, söe-, gaasi- või mis iganes õuegrilli ei taha või viitsi tööle panna.  Teiste grillide probleem on ka see, et neid kasutades on üks mees rakkes ja kõik teised (st külalised, sest naine on ju niikuinii köögis, viib ja toob ja viib jne) igavlevad. Kivigrilli suur pluss on, et igaüks saab ise oma söögi valmis grillida ning tulemus on just täpselt nii paks või õhuke või küps või toores kui ta soovib. Igav ei hakka. Tegevus ei lõpe. Igati aus riist, mis meiemaal häbematult vähe tähelepanu saanud!
PS, Raklettida saab enam-vährm kõike söödavat. Lihaviilud peavad rakletilaual siiski üsna õhukesed olema ja väherasvased, vastasel juhul pritsib rasv ümbruse täpiliseks. Samuti oleks soovitav suitsuandur välja ja pliidiimur sisse lülitada. Keskmiste eestlastena on meie suur rakletilemmik keedetud kartulile pandud tomativiil, mis üle valatud rakletijuustuga (selle puudumisel kasutame tavalist kodumaist viilujuustu). Bon appétit!

Hoppetiga kruiisimas

Inimene on nõrk ja seetõttu ei raatsi ma sellele blogile joont alla tõmmata. Huvitavaid seiku, mõnusaid roogasid ja ilusaid hetki tahaks ikka jagada (vähemalt iseendaga). Nagu näiteks tänast päeva. 

Kutsusime kokku oma parimatest parimad sõbrad, et teha kaljas Hoppetiga tiir Haapsalu lahel. Miks? Põhjuseid on mitu, kuid ma ei ületähtsustaks ühtegi neist. See vana kabalaev on värske pärl teiste puulaevade seas, hiljuti renoveeritud ja just-just Eestimaale tulnud. Pildid oskavad paremini kõneleda kui mina. 

Hoppeti naabrinaine Maali

Fotod: Katrina Toompere