Libahundi jälg

Selle võistluse hind on ränk - samal ajal toimub Pärnu-Kihnu kasukaregatt ja merel on sügistorm. Aga kuna kevadisel Libahundi Märjamaa-etapil saime 2. koha, tuli mere asemel metsa minna - tiitlit kaitsma.
Karbonit esindavad seekord tavapäraselt Süsi-Kati-mina ja tavapäratult Paavo. Traditsiooniliselt suudame tülli minna, ebatraditsiooniliselt toimub see seekord juba enne kokkusaamist - nimelt Hannesel ei tule meelde, kus ma elan ning ta ootab vale maja ees (juhtumisi ka vales linnaosas).
Rahvast on Libahundi kohta enneolematult palju (121 võistlkonda kevadise 40 asemel - kohal ka palju xDreamilt tuttavaid nägusid). See teeb meie eesmärgi - saada aasta kokkuvõttes pjedestaalile - raskeks.
Teeme väga optimistliku plaani. Püüame end pudiga (2sed-3sed) mitte koormata ning jahtida 4-5seid punne ja loomulikult ei raatsi ilma jääda ka lisaülesannetest. Lisaks heldele punktisummale (7), on need enamasti ka päris huvitavad.
Algus on raske - otsustame esimese lisaülesandeni spurtida, kuid kohe saab selgeks, et Paavost jooksumeest pole. Ka ülesandes endas läheb kehvasti - otsime 280 kraadises suunas 14 m kaugusel ja 30 cm sügavusel asuvat klotsi ülikaua - ca 20 minutit. Leidsime selle napilt enne loobumist tänu koostööle teiste meeskondadega. Kuna Paavol pole plaanis jooksma hakata, siis otsustame paarituda: mina-Kati hakkame punkte võtma ja poisid rohkem šerpade eest. Tõsi - ka Hannes tõi kaks kastanit tulest välja. Punktid on suht kergesti leitavad ning asuvad looduslikult kaunistes kohtades: kivikalme, järsak jõe ääres, ujumiskoht (samas kohas teisel pool Valgejõge telkisime Andrese-matka ajal), maaluse Vasaristi oja kärestik. Asjale annab väärtust juurde superhea ilm.
Veidi ebameeldivam teelõik on enne ja peale 47 punkti, kus jalad märguvad ning saame selgeks, et kaardil valgega märgitud sihid on päris metsistunud. Märjad jalad saavad kompenseeritud lisaülesannetega: Valgejõest köit pidi ülesõit Joaveskil ja köielkäimine Nõmmeveskil, kus tuleb lisaks vesiveski varemetes ka legendi järgi orienteeruda ning kanuuga mäluorientimine Loobu jõel. Ülesannetes võtavad poisid löögi endale, jättes meid publikuks. Peale kolmandat lisaülesannet tuleb taas vähe raskem lõik - teel 40. punkti paneme sõna otsese mõttes rappa ja oktoobri lõpus vesiste mätaste vahel hüpata ei ole lausa lust. Seejärel jooksen elektrikarjusesse. Ja hetk hiljem annab briljantse samasuguse kordusetenduse Kati.
Kuna viiendal tunnil läbisime megalõigu, teeme oma optimistliku plaani ülioptimistlikuks ning otsustasime esialgu plaanitud finišisse siirdumise asemel minna veel üht vaheülesannet tegema: jõuame peaaegu rannikule, siin tuleb määrata käepäraste vahenditega rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt ning viimase ebatäpsuse tõttu teha üks trahvi-käruring.
Kõige raskemaks osutub teekond 74=>38, kus jalad saavad poole sääreni sopaseks. Aga kuna finiši lõhna on juba tunda ja päike järkuvalt paistis, siis see suurt ei morjenda. Finišeerime suht täpselt - vaid 12 minutit enne kontrollaega.
Paar tundi hiljem Loksa ujulast saunatamast tulles saame loodetud uudise: meid ootaab karikas. U-turn ja tagasi Vihasoole! Karikas on kuldne - Karbon sai koondarvestuses esikoha! Juhhuu!!
Pidustused kulmineeruvad Elise juures ja jätkuvad hapnikuta ööklubis Love, Sex & Money.

Kriminaalne Elenment

Saabun peale kaht lähetuspeäva väsinuna Arlanda lennujaama. Kuna lennuni on paar tundi aega, lööme Kitija ja Evelinaga lobiskledes ja šopates aega parajaks.
Õnneks läheb minu lend esimesena. Tšau-pakaa ja oma ootesaali! Enne lennulkoridori siirdumist juhtub aga midagi ootamatut. Mind arreteeritakse. No või midagi sinnapoole - "võtab rajalt maha" kaks erariietes politseinikku tirivad mind rivist eemale. ID-kaart võetakse ära - selle ümber koonduvad eemalasuva laua taga 4-5 politseinikku. Helistatakse kusagile, uuritakse midagi.. Samal ajal hakatakse mind küsitlema: millal saabusin? Kus käisin? Mis tegin? Kas olen üksi? Jne. Nagu filmis! Mu vastused on vist suht segased - nt sellele üksiolemise-küsimusele on suht raske vastata - olin hetk tagasi Jaanusega sabas seistes juttu ajanud ja enne seda olin ka ikka kogu aeg kellegagi koos olnud, samas reisisin ikkagi üksi.. Esimene reaktsioon oli ebakindlusest tingitud ehmatus, et ehk tegingi midagi valesti, sest pole ju sagedasti vaja poliisiga suhelda.. Küsimustelaviini all asendub see aga põnevusega.. Piinlik, aga ma omamoodi isegi naudin seda mängu. Väga pikalt mulle neid erksaid hetki siiski ei pakuta - vabandatakse ja lastakse lennule.
Selgus, et olen väga sarnane kellegagi, kes on hiljaaega mingi kurja teo toime pannud.

Viimane merereis

..sel hooajal ehk LadyBirdi viimine Pärnusse talvekontorisse. Kuna eile oli IG-koosolek, kus minu kord olla "toolimees" ja õhtul Gerli sünnipäevapidu, siis ei saanud ma kahjuks ülesõidutiimiga liituda eile lõunast Pirital. Liitusime purjetajatega Virtsus (ühtlasi vahetasime välja Linnugripi, kes siirdus Sahvriga Tallinna).
Meeskond oli väga vintsutunud, kuna kütus oi otsa saanud, Süsi madalikule sõitnud ja pimedas purjede all randutud. Ilm oli meeldivalt tuuline - tänu sellele saime purjetada. Algul krüssata, siis pooltuult ja hiljem taganttuult. Ei jäänud tulemata ka ootamatu halss, mistõttu soodisinikas nüüd ilmselt mitu nädalat mu käsivart kaunistab. Olin aga möödunud tihedast nädalast niivõrd plötu, et rooli ei jõudnudki. Õnneks oli Hannes sel korral üle ootuste tubli ja Leino ka vapper - nii et peale 8-9 tunnist seilamist oleme Pärnus.
Suureks üllatauseks läks viimane buss Tallinna tunnikese eest. Seega pole miskit muud parata, kui sulanduda jahtklubis meremeeste-lõbutüdrukute stiilipeole ja väsimuse rünnaku peale kajutisse magama koperdada.

Juubeliaasta: ema 60

Selles mõttes on meil lihtne, et juubeleid pean ema-isaga ühel aastal - et on üks rabelemisrohke aeg ja siis taas kümme aastat hooletu!
Mina pagesin oma sünnipäeval Gruusiasse. Isal oli ema sünnipäevaks analoogne plaan - minna ära sooja kohta. Aga kuna nende reis lükkus edasi, siis ema nii lihtsalt ei pääsenud. Ja et tal polnud plaanis vananemist tähistada, otsustasime Mellaga talle ise juubelipeo korraldada.
Klaire avastas toreda uue paiga - Viikingite küla - mis oma mõnusa maalähedusega sobib ema peoks päris hästi. 7. oktoobri täht jäi toimunuga igati rahule, mistõttu oli sel õhtul rõõm kõigi meie õuel.
Miskipärast on teiste auks kordades parem pidusid korraldada, kui nendega endale tähelepanu tõmmata..

Kreekamaale purjetama!

Eile õhtul õnnestus lõpuks teha Pirital üks trenn, et Elis-Kati-Paavo teeksid paudil ja halsil vahet ning et Leino saaks jahiga kaile pihta (aga et ta ei teeks seda mitte liiga tugevalt).
Homme suundume nädalaks Küklaatidele purjetama.
Muljed sellest ullust ettevõtmisest kirjutame reisiblogisse.

Ootamatu võistlustuli

Enne Kreekamaale purjetama minemist peaks koos vähemalt korra treenima. Mõeldud tehtud. Kohale tuli meid paraku vaid kolm - Marit, Leino, mina. Kahjuks tuult polnud ning purjede all seilamise asemel tegime Sailingu kiirkummipaadiga tiiru. Kusjuures väga mõnusa tiiru - kunagi enne polnud Linnahalli jm ümbruses meritsi luusinud.
Kuid see oli vaid sissejuhatus. Nimelt ootamatult palus Volmer meil osaleda BlueSailide regatil (vahepeal tuul tõusis!). Neli sõitu, neli erinevat jahti. Meil hakkab iga sõiduga aina paremini minema. Alustasime neljanda kohaga, viimases sõidus oleme aga juba teised! Üllatusena saime ka kokkuvõttes teise koha. Ja seda hoolimata sellest, et ühe lühikese jupi jooksul meil ei õnnestunudki spinni üles saada. Või just tänu sellele? :) Tõsi, meie edu võti pesitses täna siiski kindlalt kapten Ain Pomerantsu taskus. Või prooviks ehk ühel heal päeval päris omapäi ka.. ..

Rogaini MM

Eelmisel õhtul tegime soojenduseks tiiru Lüllemäel ööbimispaiga ümbruses. Väljas on neetult külm, kraavid on muutunud jõgedeks ja tunne on kõike muud kui tuleme-näeme-võidame. Astusime ka oma liibuvates rogainikostüümides lohutuseks sisse külabaari.
Hommikul 10 paiku jõuame Karula rahvuspargi külastuskeskusesse - meie auto on parkimisrivi viimane ja selleks ta ka jääb. Päris paljud saabusid siia juba eile ja veetsid öö telkides. Ausõna ei kadesta! Kell 12 on tiim Karbon ehk mina-Süsi-Leino koos ca 800 üle maailma kokku tulnud rogainijaga (ainuüksi Austraaliast pidavat neid siin olema ca 60) maailmameistrivõistluste stardis. Esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda elus nii kaaluka nimega võistlusel. Džiisus, miks me siin oleme!?
Teeme ülioptimistliku plaani korjata kokku ca 140 punkti. Rajavalikul saab, piinlik küll, määravaks see, et jalg nii kaua kui võimalik kuiv hoida.
PLAAN on võtta sihikule punktid kaardi edeleaosas eesmärgiga pimedaks kaugeima punktini (91)jõuda ning hommikuhakul teha läänetiir ja suure väsimuse või külmumistundemärkide korral ka sisse põigata ööbimispaika või külabaari.
TEGELIKKUS: kuni pimedani olime plaanist ees. Esimesed 12 punkti saame kätte valges, kuiva jalaga ja suurema vaevata. Punktist 91 paneme edasi meeletu hooga, kuna näib, et õnnestub ka 82 enne pimedust ära napsata! Näiv ei vasta aga tihti tegelikkusele -tammume 82 ümber ringi nagu filmitudengid Blairi nõiafilmis - ta peab olema ju siinsamas! Aga ei miskit. Ragistame niiviisi ca tunnikese, lõpuks läheme tagasi teele ning nii me selle pudelikaela läbitud saame. Punkti saame kätte, aga tuju on null (eriti minu oma), jalad villis (eriti minu omad - tegin vea, et panin tossudesse märja jala hirmus coretex sokid - jalgadele jäi seetõttu vähe ruumi ja ville tuli enneolematus koguses) ja suur soov saada kiiresti sooja ja kuiva kohta, soovitavalt horisontaalasendisse. Võtame mingis nukras bussipeatuses aja veerandtunniks maha. Sellest tuleb natuke eluvaimu sisse, et komberdada edasi järgmisse punkti nr 66. Ja sealt edasi 71 ja sealt edasi 90-sse ja sealt edasi.. joogipunkt koos matkamajakestega, kus on pehmete madratsitega narid. Uskumatu luksus! Mässime end termokilesse ja lubame 50 min und. Asend on väga ebamugav ja ma pole kindel, kas üldse selle aja jooksul sõba silmale sain, kuid teele asudes on igatahes tunne, et võiks mägesid vallutada! Ja seda me teemegi - punkt 70 on järjekordne tipp. Vastu tulev kontingent on kirju - zombiseisundis kõikuvatest sammujatest jooksjateni - see on lausa uskumatu, kuidas mõned suudavad 24h jutti joosta. Tõenäoliselt lubavad siiski ka nemad endale paar unetundi. Kaks punkti edasi kahlame turbaväljal jääkülmas rabavees. Turbavälja punkti võtmine tähendab ühtlasi, et loobume plaanist teha läänetiir ja seame sammud finiši suunas. Päike tõuseb. Rohi on kaetud härmatisega. Meie tempo on muutunud väga vaevaliseks, kuna Leino jalad ei kuula sõna. Punkt 42 jääb käeulatusse, aga jätame selle põike sooritamata - korjame vaid seda, mis jääb teele ehk siis punktid 30 ja 32 ja finišeerume peale 20 tundi 38 minutit teel olemist. Keskmine kiirus 26 min/km. Koht 273/336 (omas st XO-klassis 90/111). Julgen arvata, et aasta-kaks palub Süsi end kõnetades kutsuda ausatvalt MMi 90-ndaks :)
Nagu paljude hullude asjadega, 24h-d enam teist korda teha ei tahaks, aga oktoobri 8h-rogainile võiks ju mõelda.. Karula on nüüd ju sama hästi kui kodumets! :)