Pluss Orkutile. Esimene.

Kuna Karin Kosmopoliit teatas, et kolib mõneks ajaks Saksamaale (loe: poiss-sõbrale lähemale), siis oleks mul vaja Salme-korterile uus sobiv sisu leida. Üllatusega adun, et hoolimata masust, kinnisvarakrahhist ja tuhandetest ruutmeetritest tühjast korteripinnast tänases Tallinnas, on üürnikke siin siiski võimalik leida. Esimesele huvlilisele korter sobib. Ja tema sobib korterile ka. Elagu Orkut, mis meid kokku viis - ausalt öeldes on see esimene mittemeelelahutuslik kasu, mis see kanal mulle toonud on.
Järeldus: ehk peaks tõesti julgemalt erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid hüval eesmärgil (loe: kasu nimel) kasutama.. (Miks ma AGAsse veebihaldurit sel viisil ei otsinud!?) Või leierdame igasugu kasusõnumitega need kanalid ära..

Sooota Emajõe-Suursoos

Vaid 1/6 loodusturismi magistrante on siin varem käinud. Ja ega nad väga paljust ilma jäänud ponud - matkarada on tagasihoidlik, õigesse sohu ei vii. Külastuskeskus ise küll superluks, aga laupäeval suletud (!) Kõige toredam avatud objekt on väike ebamugava redeliga vaatetorn, mille seinalt loousvõikul õppida nt loomajälgi.
Nõu: kui soovid siiski Emajõe-Suursood näha, siis võta paat ja sõida allavoolu. St siis järgmisel aastal, sest täna on see päev, mil tõmmatakse paate välja. Põhjus kevadet oodata..

Boonus boonuskaardist

Arvatavasti nii nagu suurem osa kaaskannatajaid, suhtun ka mina igasugu kliendi-soodus-boonus-sõbra-ekstra-hüper-super-kaartidesse veidi üleolevalt. Koguneib neid paratamatult, kuid õnneks on mu rahakott nii õhuke, et liiga palju neid sinna vahele lihtsalt ei mahu. Võimalik, et süüdi selles rahakoti päritolu: ostsin selle pisikese punase ühest Napoli pudupoest - ehk konservatiivsete itallannade seas pole plastkaardindus nii oluline kui meie, põhjamaalaste jaoks? Igatahes Pisike Punane on kõhna ja mitte eriti kaardirikas. Loožis istuvad Deebet ja Krediit, esireast leian Neste, samuti raamatukogu- ja ID-kaardi, tagareas on koha saanud mõned kliendikaardid, nt veredoonori "kliendikaart" ja Stockmanni kaart. Ega ausalt öeldes ei meenu eriti hüvesid, mida oleksin tänu kliendikaartidele saanud: mõned tasuta parkimised ehk ja kusagil 5, maksimaalselt 10% alet. Ja nt kasutan igal võimalusel SASi boonuskaarti, kuigi kogunud boonuspunkte pole kunagi tarbinud. Täna sai aga tõestatud, et sellest kaardist on ka reaalselt kasu isegi sellel, kel boonuspunkte isiklikuks hüvanguks pole õnnestunud ära tarbida - nimelt asendab see edukalt isikut tõendavat dokumenti. Tallinn-Helsinki-Stockholmi teekond õnnestus mul läbida nii, et ei pidanud oma katkist ID-kaarti näitama: kui pilet on olemas, siis sadamas pildiga dokumenti ei küsita ja sama märkasin üllatusega ka Vantaa ja Arlanda lennujaamas.
Jään siiski pikisilmi ootama aega, mil kõik on ühes kaardis ja plastkaardimasstootjad panevad pillid kotti.

Itaaliasse, mõistagi purjetama

Itaalia.. Esimest korda väisasin seda maad kuraditosin aastat tagasi - õigupoolest oli see mu esimene omapäi välisreis, polnud tookord Soomeski veel käinud - bussiga ja klassiõdedega läbi Euroopa. Kõige kaugem punkt, kuhu tookord jõudsime oli Rooma. Seekord võtame saapamaa lõunapoole ette - õhuks peaksime jõudma Napolisse, loodetavasti..
Kõigest lähemalt reisiblogis.

Mrs South

Please to meet you: Mrs South!
Maakeeli lihtsalt Proua.

Skitsima!

Minu esimene maastikuskits (kui mitte arvestada õlimaali Käsmu maalilaagrist, aga too pilt vist solvuks, kui teda skitsiks kutsukisn): vaade Palupera valla Pastaku bussipeatusest
Ja sellist pilti hakkab nägema Atra-kandi jäätmejaam, kui ta kunagi peaks valmima.. (sry halva-aimatava nähtavuse eest, harilik harilik ei ole väga tõhus skännimiseks)

Igal naisel olgu sukahoidja!

Mu vanaema Helgi kandis alati pakse pruune puuvillaseid sukki, mida hoidis üleval sukahoidja, enamasti roosa või helebeež.
Ema-Margot on aga juba sukapüksipõlvkonnast - nailonsukad vallutasid nõukogude naiste jalasääred. Ilmselt oli siiski suhteliselt defitsiitsete esemetega tegu - meenub, et emal oli isegi spetsiaalne sukapüksiparandamise seade kodus olemas.
Mina olen kombinatsioon kahest eelnevast: materjal on nailon (vms), aga vorm sukk. Sukad seisavad erinevalt vanaemade ajast üleval kummiga ning ausalt öeldes ei tule enam meeldegi, et mingeid muud lahendused (loe: sukahoidjad) ka olemas on. Tõsi, filmides ikka silkab sukahoidjaga näitsikudi ringi, aga ma tõesti mõtlesin, et see vidin on vaid ilu pärast, mtte praktiline.
Kuni tänaseni. Nimelt panin jalga uued pidulikud kevadel San Franciscost ostetud sukad.
Esimesed ebamugavused saabusid paarsada meetrit kodust, Estonia teatri juures, kus parem sukk hakkas alla vajuma. Draamateatri juures tundsin ennast juba väga ebamugavalt ning olin sunnitud üsna siivutult keset tänavat sukki kohendama. Mida edasi, seda tihemini tuli seda ptotseduuri korrata. Oleksin nõus ebamugavusest pääsemiseks ükskõik mis hinnaga ostma uued sukad, kuid vanalinnas sellisel kellaajal ühtki sukapoodi avatud pole.
Meenub artikkel piinlikest seikades, kus üks proua kirjeldas, kuidas tal suure saali ees esitluse ajal kukkus sukk alla - õnneks varjas jalgu poodium ja ta lahendas piinilku olukorra pillates esitluse lõpus pastaka maha - ning tõstis seejärel üles kaks kärbest ühe hoobiga..
Linnateatrisse jõudes selgus karm tõsiasi - "Meeletut" mängitakse Pööningusaalis - just trepist kõndimine on see, mis minu praeguses olukorras kõige ohtlikum. Esialgne situatsiooni koomilisus kaob ning ausõna ei ole situatsioon enam naljakas.. Tõmblevate suunurkadega hakkan võtma ettevaatlikke samme.. üks aste.. kaks.. ja nii edasi kuni pööninguni hinge kinni hoides..
Loo moraal: igal naisel peaks garderoobis olema sukahoidja.