Maitse ja lõhnaga viljad

Alati kui maal (vana)ema juures käime, pakitakse üht-teist kaasa. Kuigi mehel läheb sellest hari punaseks (no arusaadav ju, sest tema peab selle kraami tuppa tassima), on see kaasapakkimine minu meelest üks äraütlemata armas komme. Ja maitsev! :)

Tervislik. Lihtne. Aga sellegipoolest kook

Miskipärast soovitatakse õunakooki teha hapudest õuntest. Kas sellepärast, et saaks rohkem suhkurt hulka panna? Kuna sel sügisel on meil eriti palju eriti magusaid õunu, hakkas minu kookides suhkru kogus muudkui vähenema. Kuni kooki kattis vaid õhuke suhkruvaap ning lõpuks kadus seegi. Ent hea maitse jäi.

Retsept

2 dl täisteranisujahu (veel parem on täisteraspeltajahu)
2-3 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
näpuotsaga vaniljet (Mitte vaniliini ega vaniljesuhkrut, mida meile ikka ja jälle vanilje pähe müüakse)
2-3 muna
3 spl võid
1 dl piima
1 kg õunu

Pane ümmargusse koogivormi küpsetuspaber. Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega omavahel kõik kuivained ühes kausis. Sega teises kausis muna, sulatatud või ja piim ning lisa segu kuivainetele. Puhasta ja viiluta õunad ning sega taigna hulka. Vala segu vormi ja küpseta 40 minutit.
Kui käsi tõrgub tegemast suhkruta kooki, võib peale teha magusa katte. Selleks sega 1 muna, 0,75 dl pruuni suhkrut ja 50 g võid. Vala kate koogile 10 min enne valmimist.

Peedikäkid a la Riina

Käisime hiljuti Riina aias istumas ja ta pakkus söögiks peedikotlette. Olin nii vaimustuses, et pidin ise ka kohe järgi proovima. 

Retsept oli umbes selline:

3 punapeeti

2 sibulat

0,5 kg hakkliha

0,5 dl riivsaia

2-3 muna

2 dl hapukoort

3 küüslauguküünt

kimp värsket rosmariini

Sega riivsai hapukoorega ja jäta 10 min paisuma. Riivi punapeet, haki sibul ning sega riivsaiamöksiga. Sega juurde ülejäänud ained. Vormi kotletid. 

Kotlette võib küpsetada pannil või ahjus (200°C juures pool tundi).

Va-va-vapsikud

Mul küll ema mesilate pidaja, aga sumisevad olendid on need, keda paaniliselt kardan. Mida suuremad, seda suurem minu paanika. Vapsikuid ON suured. Kesk-Euroopa suurimad herilased (mõni isend koguni üle 3 cm pikk). Ja need nahhaalid olid pesa teinud maale kappi!! Õnneks on nüüdsest üks pesakond jõletisi maamunal vähem.

Koha Poola moodi

Kui koha parasjagu kohal ei ole, sünnib sama rooga teha ka haugist. Loomulikult jääb haug kohale kõvasti alla, aga sellegipoolest on väga maitsev. Poolas süüakse seda rooga küll tradistsiooniliselt jõuludeks, aga meie laiuskraadil nii lahjat kraami jõululauale ju ei sobi panna. Igatahse on see keedukala, nagu me teda hellitavalt kutsume, meie pere selle suve lemmikroog.  

Retsept

1 valge kala (koha, haug)
juurviljapuljongit
mõned terad pipart
soola
värskelt jahvatatud pipart
2 loorberilehte
1 sibul
50 g võid
3 keedetud muna
kimp peterselli
pool sidrunit

Puhasta kala soomustest, maitsesta soola-pipraga ning lase 3h maitsestuda. Valmista juurviljapuljong, lisa sellele sibul, pipraterad ja loorber. Pane kala potti ja vala üle jahtunud puljongiga, et see kala ära kataks. Aja roog keema ja keeda tasasel tulel 15-20 minutit. Sulata või. Kui see hakkab keema minema, lisa hakitud muna ja hakitud petersellilehed. Kuumuta kergelt läbi.
Tõsta soe kala eelsoojendatud vaagnale, piserda üle sidrunimahlaga ning vala peale võikaste. Puista peale hakitud peterselli. Eriti hüva maitseb noore värske kartuliga.

Hundisugune kassimõõtu kala

Selliseid jõletisi tõi kalamees koju. Õudsa olendi nimi on merihunt ehk rahvakeeli kasskala. Nimega on sedaps küll mööda pandud: kassist või hundis rohkem on isendil sarnasusi Drakulaga. Aga süüa sünnib sinder küll, tegu on isegi väga maitsva kalaga. Eriti hüvaks teeb asja see, et volask nõretab rasvast (oo omega-3!) ning tal pole ühtki soomust.

Suguvõsakokkutulek

Olen kuulnud küll sõpru ohkamas, et järjekordne tüütu suguvõsakokkutulek röövib suvise nädalavahetuse. Olen küll kuulnud sõpru ütlemas, et suguvõsakokkutulekud on surev tava.
Nõus ei ole ma kummagi väitega. Võimalik, et põhjus selles, et meie suguvõsas lihtsale ei ole väga-väga ammust ajast kokkutulekuid olnud. Mina (aga eelkõige mu põlv) mäletan viimast vaid seetõttu, et kukkusin tookord, väikese tüdrukuna, killustikul, millest mul on põlvel arm.
Suur tänu, isa, et lähisugulased kokku kutsusid!