Üleeilne algus oli väga raske: põlved on valusad ja parem kannu on nagu J.Lopezil - erinevalt tema tuharast kaunistab minu oma Elu Sinikas. Täna üles sõites suudan ankru küljest taas paremale kannikale potsatada. Pisarad on valust silmas ja nahk hirmust (või siiski lauaga hüppamisest?) märg, kui vaatan nõlva, kust alla pean laskuma.
Rõõmu teeb siiski see, et kolme päevaga on mõningane areng toimunud: lindimäelt punase mäeni. Tegelikult läbin täna isegi jupikest musta. Küllap kiire areng ongi mäesuuskamise-lauatamise võlu. Kuigi, Himose must on tavamustade kõrval ilmselt hekehall nõlv.
Vaade koduaknast..
Vaade koduaknast.. 
No comments:
Post a Comment