Ookeani-ökokunst

Alicante. Volvo Ocean Race

Volvo Ocean Race. In-port race ehk ookeanikangelased pa

kuvad täna maismaakatele silmailu. Vaid 6 jahti suudavadki sellel võistluse võistelda.. või pigem võidelda?

Olen VOR-purjekat oma ihusilmaga varem vaid korra näinud. Minu mäletamist mööda oli see Ericson, kes seilas Tallinna lahel.

Tänast võistlust vaadatakse nii sadamakailt kui me

rest, kuhu spetspaadid on huvilised viinud. Hea oli jahte jälgida Postiguet’i rannast, aga kõige parem oleks seda siiski olnud teha sadamakailt, mis oli täna väga tihedalt täis tipitud.

Päevakangelane on Abu Dhabi. Näis, kes ookeanivallutaja troonile tõuseb.

Sooja piima, mõtelge!

Eht-eestlaslikult tellime restos toidu kõrvale joogiks piima. Lauale tuuakse.. vahtu aetud kuum piim, suhkrupakike kõrval. Nalja nabani!

America's Cupi radadel..

Valencias on mitu korda aset leidnud maailma kuulsaim purjetamisvõistlus: America's Cup. Võistlus, mille toimumispaiga valib eelmine võitja. Kuna 32. America's Cupi võitja Alinghi on Shveitsi tiim ning Shveits pole teab mis kõva mereriik, on viimased kaks korda see imevõistlus toimunud siin, Valencias.

Purjetamisteadlased annavad selleks võistluseks endast parima, et seljatada loodusjõud, füüsikaseadused ja teised meeskonnad.

See on võistlus, mille esikoha pärast võistlevad maailma kõige kiiremad jahid - mis liiguvad mitu korda kiiremini kui tuul, on täistuubitud tippelektroonikat ning enneolematute mõõtmetega. Näiteks on Alinghi meeskonna jahi mast 17-korruselise maja kõrgune, tema rivaali puri aga sarnaneb rohkem lennukitiivale kui purjele. See on võistlus, millele pandi alus juba 17. sajandi keskel ja mille ümber tiirlevad ebamaised rahasummad (sajad miljonid eurod). Võib ju oletada, et selleks ürituseks on mingi suur kamp maailma parimaid kokku aetud, kuid America's Cupil võistlevad vaid 2 jahti: eelmise korra võitja (nö kaitsja) ja tema rivaal: eelvõistluse võitja (käekottide kiireim ehk Louis Vuitton Cupi esimene).

Päevast, mil esikoha eest seilati, on tänaseks küll palju vett merre voolanud, kuid vaatamist väärt on ka meeskondade nn baasid, mis moodustavad Valencia jahtsadama ümbrusesse omalaadse linnakese.

Alinghi meeskond läks küll peale võistlust laiali, aga tiimi baas särab kaunilt edasi.

Last but not least: isegi

kanalisatsiooniaugukaaned on päevateemalised:)

Linnarattad

Valenias on Valenbisi-nimeline suurepärane rendirataste süsteem: 275 punktis üle linna saad laenutada ratast. Pool tundi sõitu on tasuta, edasi hakkab tiksuma 50 senti iga poole tunni eest. Selline asjade korraldamine näib olevat tõhus: ma ei ole veel näinud ühtegi rendirattaga uimerdajat, kasutajad liiguvad alati käbedalt punktist A punkti B. Ratastest vist puudust ei tule, kuna neid ringelb linnas kokku 2750! Päris tasuta see lõbu siiski pole: rattarentijad tasuvad 18€ aastas, mis on siiski väga sümboolne summa, arvestades, et kogu aeg on su käsutuses heas töökorras kaherattalised.
Seade, mille külge lukustatakse ratas.

Kuhu kadusid kõrtsid?

..oli mu küsimus, kui hommikul saiapoodi läksin. "Peitu!" Lõbusate restoranide-pubide asukohti reedavad vaid sota-potat täis ruloouksed ja majanurgale unustatud õnnetu menüü. Enamasti pole siltigi väljas - mine võta kinni, on tegu garaaži või gurmeerestoga!

Kodu klappide taga

Valencias on igal majal aknaklapid. Tõsi, justkui vanast heast hispaania filmist pärinevad klapid on vaid vanematel majadel, uuematel asendavad neid nö õuerulood. Mulle lapsikult meeldib hommikul klappe avada ja päeval päikese eest varjumiseks ne

id sulgeda. Klõps, kinni - ja hetkega on magamistuba öömust! Klõps, lahti - ja Päike on meiega! Pole ime, et hispaanlased iga ilmaga siestatavad: 24/7 on ideaalsed tingimused uinumiseks. Ent kummaline, et paljud korterid on päevad otsa pimendatud – ja seda mitte ainult päikeselistel, vaid ka vihmastel päevadel, milleks ei ole ju mingit loogilist põhjendust. Harjumusel on kõvasti jõudu!

Kuna aknaklapid näivad olevat ka mu silmadele pimestavateks klappideks, jääb muu meie uues kodus tagaplaanile.

Elame otse Valencia südames, El Carmenis. Eestiga paralleele tuues on see segu Vanalinnast ja Kalamajast. Kalamaja ses mõttes, et siin elutseb palju boheemlasi ning kortereid on seinast seina: eluaseme saab üürida nii 100 kui 2000 € kuumakse eest.

Vanalinn ses mõttes, et see ongi ju vanalinn: munakivi-sillutis, kitsad tänavad, ka majad ja trepikojad on kitsad-kõrged. Kuid erinevalt Tallinna vanalinnast on siin iga maja palistatud rõdudega. Tänavale avanevad romantilised pitsrõdud, mis justkui "Romeo ja Juliast" välja karanud. Teine, hoovi poole avanev rõdu on meie kodul tunduvamalt tagasihoidlikum, ent päikeselisem.

Hommikuti toome nurga taga asuvast saiapoest ahjusooja saia, hindudest vendade puuviljapood on veel lähemal – otse meie maja all. Kohalikule kalaturule on 5 minutit jalutada, keskturule 10 minutit. Täpiks i-le käib meil regulaarselt külas uruguailanna Andrea, kes vaatab, et kõik korras oleks. Päike paistab nagu Eestis südasuvel ning varsti saavad valmis mandariinid. Elu nagu Almodovari filmis! Ootame põnevusega, millal Banderas ja Penelope Cruzi nurga tagant sülle jooksevad:)

Kas ma sellisest elust unistasingi? Ei, ei unistanud. Ei tulnud selle pealegi, et nii on ka võimalik. Kuidas olen selle ära teeninud!? Äkki läks Saatusel midagi nihu ning kogemata pani kuue asemel trumpässa mulle pihku?

Hola España!

Siin me nüüd siis oleme, Valencia, võta või jäta!

Meie igatahes võtame sind avasüli - nii soe ja päikeseline oled - st oleme sinust esimesel silmapilgul juba täiesti sisse võetud:)

Seda enam, et horisontaalsete sademetega ülemõistuse külmast Eestist 26-kraadisesse Hispaaniasse potsatamine on enam-vähem võrreldav räästa alt baldahhiinvoodisse vupsamisega.

Reegleid rikkudes ja lubamatut lubades: sest kas ei tundu, et vaid viimane pursui ja kannatavatest kaasmaalastest mitte lugu pidaja põgeneb siia masendavate põhjamaiste sügiskuude eest..

Piimanatuuras

Õuele vurab külanaine, tirib oma autost välja plekitäie piima ja ütleb: "Tõin sulle raamatu eest!" "Eeee.. mis raamatu?" ei meenu mulle, et oleksin viimasel ajal kellelegi raamatut kinkinud.
Selle peale daam sinistes dressikates seletama, et see kokaraamat, mida talle laenasin.. Häguselt meenub, et andsin talle vist jah ühe hiirekõrvadega "Oma maitse". Nüüd siis on tasumise tund. Saan oma unustatud ajakirja tagasi koos plekitäie piimaga.
Kõigepealt seisan silmitsi probleemiga, kuhu ladustada ca 10 liitrit piima? Nagu kiuste, on kõik suured purgid hoidiseid täis ning külmkapp triiki. Valan kõikvõimalikud ja -võimatud nõud valget vedelikku täis.
Teine probleem: mida teha piimaga!?? Mina ei tohi hetkel piimatooteid tarbida, mees lähemale kui 10 cm piima omale ei lase ning emal on kolestorool niigi ebanormaalselt kõrge. Niisiis istume nüüd nukralt oma piimajõe ääres ega oska mõhkugi peale hakata..
Küll küllale liiga ei tee: ka kohupiima tõi too külaproua. Ja ikka hulgi!
***

Meie kahest suurest päevaprobleemist hoolimata on see väga armas, et Eesti külaelu ikka natuuras käib:)

Plekkarid võivad teha comebacki

Kas ikka mäletame, et kunagi oli igal soliidsel organisatsioonil oma plekk-kandik. Või mitu! Ja mitte niisama lillelisi, vaid ikka sõnumiga olid need monstrumid ja kujundaja (kelleks oli sageli küll vist firmajuht või suurema ettevõtte puhul sekretär) tehtud. Reklaamitrikk missugune! Miks kadusid plekkarid reklaamkingiriiulitelt? Ilmselt said kõik koduriiulid neid ääreni täis.. Täna on kodud ja riiulid kenasti lagedad.

Niitsokid ja riidest ninarätid

Heh, kellel on nõukaaegseid tutikaid esimese sordi sokke!? Mul on neid kohe mittu paari: numbrid 25 ja 27. Hind rubla ja 60 kopikat. Valmistatud "Punases koidus".

Lisaks on ka mitu pakki eriti defitsiitseid kangast meeste taskurätikuid. Loomulikult tutikaid. Ja taas esimese sordi kaup! Kaks tükki vaid 80 kopikat!

Kes trumpab üle?

**

See ei olnudki nii ammu, kui kangast ninarätte veel kasutati ning otseloomulikult ei pestud neid pesumasinas, vaid keedeti pliidil vanas kausis..

Last, but not least.. Tegu on eriti väärtusliku kraamiga: 5 rubla! :)