Emajõe deltas & Peipsil

Sügisel käisime siin Emajõe suursoos poolkohustuslikus korras ja suurem osa meie kambast ei olnud mitte pettunud, vaid ikka väga pettunud. Peamiselt just seetõttu, kuna sood ennast ei saanudki näha, aga laudteed vantsimine ühele loodusturistile piisavalt pinget ei paku. Mis halvasti, see uuesti, ehk siis täna ala vallutamas paadiga.

Soo on muidugi super - lõputud roostikud, milleni maatsi läheneda vast võimatu.. Kuid miskipärast arvasin, et siin on kergem ära eksida - suuremad hargnemiskohad on kenasti sildistatud ja ega neid hargenisi teab kui pajju olegi.. Eks olukord on muidugi tsipa teine suurvee ajal.

Seisev vesi? Peegeldus reedab, et pole just väga kiirevoolulise veekoguga tegu (Kogu Emajõe langus on vaid 4 meetrit!)
Vana mõrd!!
Meie oma mangroovimetsad.
Praaga - justkui mahajäetud küla. Ainsad hingelised on siin sajad linnud hoonete katusel.

Arvasin ka, et piirkonnas on tiba rohkem elu - paadimehed kihutavad edasi-tagasi, paar purjus seltskonda parvetab, i vsjo! Ei mingeid turistide ega loodushuviliste horde. Tegelikult lausa mitte ühtegi sellist ei hakanud silma. Ehk on tegu kasutamata potentsiaaliga? Võiks ju Praagale kõrtsi teha, kus külma õlut ja uhhaad pakutaks (valik ei peakski oluliselt laiem olema:)

A Mis meil sest! Haug näkkab hästi, kui palav hakkab, sulpsatan vette - elu nagu lill! Nagu Emajõe vesiroos:)

Epiloog.
Tegime ka väikese hommikuse sutsu Peipsile - st meie jaoks hommikuse, aga kalamehed hakkasid sel ajal (8-9 paiku) juba lahkuma. Hoolimata vaiksest ilmast ja imeimeväikesest lainest oli õõtsumine päris ebameeldiv, pealegi vesi vetikane - nii et suundusime õite pea juba koduseks saanud Emajõe deltasse tagasi.

Põhjaka mõisa tasub väisata

Põhjaka mõisale olen nõus heldelt tärne jagama - väga mõnus restoran! Menüü ei ole just ülearu pikk - 1 supp (aga see-eest värske ja hea!), 1 pasta (samad sõnad), 1 praad (metssiga värske punapeediga). Lisaks kannuvesi, kohapeal küpsetatud must leib ja ürdivõi, mõnus interjöör ja head sõbrad. Mida enamat ühelt reede õhtult tahta?!

PS, Ka hinnad on siin majas väga mõistlikud!

Suvesupp 3: Laisa koka gazpacho

6 tomatit
1 värske kurk
1 punane paprika
veerand punast sibulat
2 küüslauguküünt
0,5 dl külmpressitud oliivõli
sorts tomatimahla
soola, värskelt jahvatatud pipart

Panin komponendid köögikombaini ning blenderdasin segu suts aega - et segu oleks veidi tükkis. Kui tulemus on liiga puder, võib juurde segada natuke tomatimahla. Kohustuslikud lisandid on saiakuubikud (mina kui rukkifänn teen kuubikuid saibist), basiilikulehed ja pesto.

PS, Märkamatult on siia tekkimas supiblogi:)

Suvesupp 2: Värskekurgisupp

1 kg kurki
1 kl jogurtit v keefiri
120 ml jämedalt hakitud maitsetaimi (basiilik, till, murulauk)
½ tl soola
värskelt jahvatatud pipart
viilutatud rediseid

Kombainita kurgid ja jogurt, sega hulka maitsetaimed ja viilutatud redised, maitsesta soola-pipraga. Lihalembelisele võib juurde kuubitada ka taist maasuitsusinki.

Esimesed oma-akna tomatid!

Ka Tallinna südalinnas valmib tomatieid.. :)

Reet ja Siki, suur-suur tänu teile kõige toredama sünnipäeva-"lille" eest!

Lõuna-Eesti kesised menüüd

Brunchitame Sangasete Rukkirestoranis - Valgamaa enim kiidetud söögipaigas (kui kõrvale jätta Tammuri talurestoran, kuhu lihtinimene juulikuus ligi ei pääse: komplekti ööbimine-õhtusöök võimalust lähiajal ei terenda, sööma oleks 2 inimest saanud tulla kõige enne.. laupäeva õhtul.. St tuleb vist järgmist masu oodata..)
Rukkiresto on liialt üles haibitud. Minu vaimusilmas kerkinud tare-tarekese asemel asub asutus nõukaaegses külakultuurimajalikus hoones, päevavarje kaunistavad karastusjoogireklaamid, meie vastas asuvast poeuksest sõeluvad sisse-välja peaparandust hankivad pärismaalased. Alustuseks tuuakse lauale.. veidi kuivanud poeleiba (!)
Mitttemidagiütlev õhustik ei suuda siiski rikkuda toidu maitset: "Aedniku hõrgutis" osutub imeheaks külmsupiks (nipp: tomatisupile võib lisada ohtralt paprikat, kurki, küüslauku ja tundub, et ka porgndit). Ainuke puudus on see, et supp on mikroskoopiline. Võtan lisaks "Kuningliku lõhega kukeseenesalati" ja ülesöömisega jälle asi ühelpool! :)
Rukkimajas oleks tahtnud näha suuremat rukkiarmastust: oma-ahju-leiba ja võimalust osta kaasa krõbeda koorikuga pätse.
*****
Päeva jooksul saan aru, et tegu oli ikkagi üle prahi söögikohaga. Lõuna-Eestis. Tallinn ja Tartu on meie maitsemeeled ära hellitanud ning riigi teises otsas on olukord üsna nutune: nt Sangaste lossi menüüs domineerivad vanad sõbrad Friikartul ja Seljanka. Pärliks sõkalde seas näib olevat Taagepera loss.
Söögivalik pole kiita ka folgises Viljandis. Waldorf-kooli pansionaadiproua soovitab minna lõunatama Tartu ja Koidu tänava ristmikul asuvasse maherestorani, mida ühe kooli kasvandiku lapsevanem peab. Paraku on hoovis inimesi kahes kihis, järjekord pikk ja kohe-kohe tulemas 2-tunnine siesta. Hoiame end teadlikult folgi toidutänavast eemale, et toetada kohalikku ettevõtlust ning uudistame Tartu tänava pubisid. Olukord on masendav.. nt Liverpoolis on menüüs seljanka, viit sorti šnitslit, friikartul nelja erineva lisandiga jms. Seda menüüd pole vist söendatud alates taasiseseisvumisest muuta. Lgp pubipidajad, käes on suvi, pakkuge külma suppi, värsket kartulit ja heeringat hapukoorega ning me oleme kohal!! Aga siin kliente loomulikult pole. Kuigi käimas on folk, mis tähendab, et sellised kohad peaks puupüsti täis olema.
PS, Ühe üllatuse pakub siiski ka toidutänav: värske hommikul püütud Võrtsu kalavalik! Veidi kahjugi, et armeenlases end täis pugisime ning et angerjasupi jaoks ruumi pole. Jääb vaid lootus, et nii hea kui Saadjärve oma, see ikka pole;)

Üks väga väärt öömaja

Unistan, et tahaks täna ööbida mõnes Kagu-Eesti üksildases kodumajutust pakkuvas talus. Mitte võrk-, korv-, jalg- ja pesapalliväljakuga turismitalus ega 27 majakesega kämpingus. Tuba võiks olla sisustatud vana mööbliga ja aknast paista mets või metsik maastik. Ning otseloomulikult võiks olla nii, et peale meie ei ole seal teisi majutujaid ning kell 5 hommikul ei hakka naabrimees kardulat muldama.. Kujutage ette, 10 minutiga olen täpselt sellise koha leidnud - Kiisatamme talu Valgamaal! Imetore vaikne paik, mida valvab kuuri taga sirguv mitmesaja aasta vanune hiiglaslik tammepuu. Soovitan, väga!

Siin Kiisatammel hakkan mõtlema, et miks on eestis nii vähe vahvaid kodumajutusi? Ehk on nad siiski olemas, aga peidus? Talu perenaine pajatab, et näiteks maaturismi ühendusse nad ei kuulu, kuna see on neile liiga kulukas.. Ehk peaks looma Eesti kodumajutuste keti, neid ühendava veebilehe? Sest mind tõesti ei tõmba puhkuse ajal euroremonditud puhkekülla, kus kõevaltoas on plaanis öö jooksul tarbida viis kasti õlut ja palju viina.