Stardis tunnnen end naljakalt oma lohvakate pükstega - miskipärast jäid eile suusapüksid Tallinna. Lohva-lohvade iseloom tuleb eriti efektselt esile tuulistel põldudel. Laskumistel aga näib, et need pakuvad lausa pidurdusabi. Aga ehk andsid taganttuulega lõikudel need hoopis purje kombel hoogu juurde? Täpp ii-le ehk mu kostüümile on Toomihkli põhjatutest kappidest pärinev kollane müts.
Rekordilise ca 1200 osavõtja jaoks jääb Mõedaku tiba kitsaks. Naiste riietusruum on imeväike (tõsi, naisi on rajal vaid 150). Meeste ruumi väisamas ei käinud, aga ega neil seal liigset avarust vist pole, sest mehed riietuvad koridoris, trepikojas ja õues, kuhu on riietumistelgid paigaldatud (tänu Taarale on täna vaid neli kraadi miinust!)
Oma trendika kostüümi ja vähese trenni tõttu valitud tagarealähedase stardikoha tõttu jääb hing kinni sõitmata. Rada on raske. Suurem osa ajast on loogikareeglite vastaselt vastutuul, mis muudab langevad helbed lumetuisuks. Rajamasin oleks võinud vahetult enne sõitu raja üle sõita, ehk oleks siis vähem jahu teel. Kohati on rajali nii palju lund, et pean meenutama, kas mu suuskadel on kirjas "Visu" või "Fisher". Ei, "Visu" ei saa olla , sest oma superhead visud sõitsin ju siinsamas Mõedaku nõlvadel ükskord kevadel katki.
Peale mõningast rühkimist on esimene joogipunkt. Üritan mööduvatelt härrastelt teada saada, kaugel oleme. Nad usuvad, et 5ndal kilomeetril veel küll mitte. Ausõna ei mõju eriti motiveerivalt info, et üle 20km veel ees.. Tuisk. Vastutuul. Kiirabiautot nähes jõuan korra mõelda, et laseks end finišisse eskortida.
Ja siis, täiesti ootamatult, 13. kilomeeter ja väsimus läinud. Päris palju tegelasi tuleb selg ees vastu. Emotsionaalselt mõjub tagareast startimine hästi, taipan mõnedest meestest möödudes. Tempo raugeb taas, kui pika ja lühiraja sõitjad kokku saavad, sest kiireid tuleb hakata mööda laskma. Kuigi, rada on enamjaolt siiski piisavalt lai.. järelikult on aeglustumise põhjuseks ka väsimus. Viimase viie kilomeetri kardetud tõusud: mitte mingit lootust pole selle jahu seest end üles lükata - isegi mööduvad pika ringi sõitjad astuvad. Neli kilomeetrit veel.. kolm.. appi, millal tuleb kaks? Tuli.. üks veel.. ja järjekordne tõus! See viimane oli küll vist kõige aeglasem kilomeeter.. Raske on mõista neid, kes siit lähevad teisele ringile - lihtpuht emotsionaalselt on raske keerata vasakule ja korrata läbitud kadalippu, kui otse terendab silt "Finish". Paar sellist õnnelikku jäid minugi selja taha. Jäävad pimeda peale..
Saavutus: 2h 37min ehk 261/341.
No comments:
Post a Comment