Kilod

13. veebruar - 73 kg
23. veebruar - 60 kg
Tehke järgi:)

PS, Head vabariigi aastapäeva!

Õnn

Täna on minu elu kõige õnnelikum päev.

Ise tehtud vol 2: pasta

Kaubandusasutisis on küll pastavalik meeldivalt lai, kuid värsket täisterapastat pole seni silma hakanud. Seetõttu oli kingiks saadud pastamasin nagu rusikalaadne objekt silmaaugus:)

Õnneks pole pastatagina tegemine raketiteadus. Rullimine nõuab siiski veidi kannatust. Masina puhastamine veel rohkem kannatust:) Kõige keerukamaks osutus aga üllatslikult viimane etapp: roa valmimine. Eesti inimene ei ole värske koduse pastaga harjunud ning tulemusel oli mõningaid sarnaseid jooni pelmeenikestaga. Mine võta kinni, kas jäi liiga kauaks vette ligunema või oli siiski viga veidi vääralt timmitud taignas. Ning ka välimus ei tekitanud minu pasta nägijais wow-efekti:)

Ühest masina otsast tuleb lai lint..

..millest teine masina ots vormib kenad lindid.

Retsept

3 dl durumnisujahu

3 dl täisteranisujahu

6 suurt kollast muna

6 sl oliivõli

näpuotsatäis soola

Sega ained ühtlaseks massiks,veereta palliks, mähi toidukilesse ja jäta pooleks tunniks seisma. Lase tainas peotäishaaval läbi pastamasina. Rullisin igat peotäit läbi masina kolm korda alustades jämedamast avast (minu masinal nr 9), seejärel valides mõne keskmise ava ja kolmandal korral mõne väiksema (nt nr 2).

Haruta pastalindid käteräti peale lahti ning sõelu õhukese jahukihiga üle. Jäta taignaribad pooleks tunniks kuivama. Eriti tõhus on jätta ribade ots üle lauaääre või tooli seljatoe rippuma. Edeva värvilise pasta saab, kui lisada üles sulatatud külmutatud spinatit, tomatipastat, kurkumit või sorts punapeedimahla. Keeda taignaribasid 2-3 minutit soolaga maitsestatud vees, kuhu lisatud sorts oliivõli.

Kreem: ise tehtud, hästi tehtud!

Selles, et ise kreemi valmistamiseni jõudsin, on enim süüdi Merit, kes küsimuse peale, kust tema kosmeetikat ostab vastas, et teeb ise. Suur valik kosmeetikaretsepte on saadaval sellel Andra saadetud veebilehel. Ma kahjuks ei mäleta, kust sain alloleva niisutava kreemi retsepti - kas korjasin üles netiavarustest või saatis selle joogaõpetaja Anne - igatahes on see hetkel mu lemmikkreem.

Retsept

Vaja on 15 g sheavõid, 30 g mangovõid, 15 g jojobaõli, 15 g nisuiduõli, 100-150 g taimeteed (mina kasutasin saialilleteed), 20 g aloe vera geeli, 30 tilka greipfrudi seemnete ekstrakt (Citrosept), 3 g taimset glütseriini, 3 g oliiviskvalaani, 20 g polavaha (Polawax), 1 g e-vitamiini, soovi korral eeterlikke õlisid (panin 8 tilka patsulit ja 15 tilka roosipuuõli).

Sulata polavaha veevannil, lisa võid, jahuta natuke, lisa õlid ning sega. Keeda kraanivett 10 min, lisa vastavalt soovile taimed (nt nõges, saialill, kummel vms) ja lase 10 min tõmmata. Lisa teesse aloegeel ning sega tee õlide hulka. NB! Õli ja vesi peavad olema samal temperatuuril (70-75 kraadi). Lisa ülejäänud ained (greibiseemneekstrakt, oliiviskvalaan, e-vitamiin, glütseriin) ja sega korralikult. Aseta kauss külma vee vanni, vispleda. Lõpuks lisa eeterlikud õlid ja vispelda veel.

Algul jääb kreem vedelavõitu, kuid ööpäeva jooksul pakseneb "päris" kreemiks. Kuigi e-vitamiin peaks mõjuma säilitusainena, on kreemi soovitav hoida külmikus. Või tarbida kiiresti:)

Pirita rand..

..on talvel palju paeluvam koht kui suvel.

Kosmeetika aina roheneb

Esitasin täna kosmeetikabutiigis täiesti rumala küsimuse: "Kas see seep on ikka looduslik?" Huvitav, mitu protsenti müüjatest vastaks, et oi-oi, täiesti keemia, tuubil mürke täis!? Näib, et mu puhtatoidupalavikule on järgnenud uus tõbi: looduskosmeetikaihalus. Kodukeemia seljatasin juba mõnda aega tagasi: Fairyt ja Vanishit pole õnneks ammu mu kodus, viimasena lahkus vaibapuhastusšampoon, mis oli kaks aastat seisnud puutumatuna.. Suurt osa kodukeemiat pole meil tegelikult vaja, nad täidavad meie kappe vaid hea turunduse tulemusena. Kuid ahvatlevalõhnalised (ent kahtlase konsistenstiga) kreemid-losjoonid olid seni mu riiuleil kenasti esindatud. Uus haigus on ligi hiilinud sammhaaval. Kõigepealt kadusid hästi lõhnavad kreemitopsid. Ja koos nendega ka mõned vistrikud näolt. Seejärel hakkasin kasutama vaid looduslikke šampoone-palsameid-maske. Peahooldusvahenditega ei läinud nii lihtsalt kui kreemidega - juuksed olid keemiaga ära hellitatud. Esimeseks reaktsiooniks olid Sasi ja Pusa. Mõne kuu möödudes mu parukas aga tasakaalustus ning kunagine vähemalt üle päeva pea pesemine on tänaseks asendunud juuste meeldivalt laisa hoiakuga:"Hästi, kui saame kaks korda nädalas märjaks". Viimase sammuna vahetasin täna välja käe- ja jalakreemid. Tasapisi on ka meestekosmeetikatotsikud hakanud võtma rohelisemat tooni - üritan seda muudatust sisse viia eriti tasa ja targu.. :) Kõige õnnetumalt tunnevad end viimasel ajal mu vannitoas lõhnad - nagu nõutud müürililled, kes ei saa aru, miks keegi peale tolmulapi neid ei puutu. Miks ma neid küll nii palju hankinud olen.. Ilmselt lennujaamades tööstressi maandamise ettekäändel.. Kuid ega ma padukindel pole, et kogu mu kodune topsimajandus on puhas ja looduslik. Ehk natuurkosmeetika nagu asjatundjad seda nimetavad. Sekka on ära eksinud näiteks BodyShopi tooteid, mis säästavad küll loomi, aga mitte niivõrd inimest.. Ning kõik, mille haaran poest looduskosmeetika riiulilt, ei pruugi seda nime väärida.. Püüan küll leida sertifitseeritud/spetslogoga tooteid, kuid kindlasti on mõni kaval turundaja mu siinkohal üle trumbanud.. Kuid luban, et jätkan teiega võitlust!

Olen nakatunud. Ortoreksiasse.

Peale järjekordse peatüki lugemist sellest, kuidas toksiinid (loe: mürgid) mõnuga mu kehasse imbuvad - kala, köögiviljade või kasvõi näiteks kraanivee kaudu - tekib tunne, et olen tõsise ortoreksiakalduvusega, tõenäoliselt juba sellesse haigestunudki. Ortoreksiast lugesin esmakordselt Aleksei Lotmani sulest - so uus toitumishaigus, mis avaldub maniakaalselt õiges toitumises. Näib, et vanadele headele anoreksiale ja buliimiale on tekkimas tõsine konkurent:) Nakatumisel on abiks olnud Euroopa viimaste aastate toiduskandaalid: näiteks Hiinast pärinevate piimatoodete lubamatu melamiinisisaldus (melamiininimeline aine on pigem sobiv plasti ja väetise, mitte toiduainete tootmiseks) ja dioksiinid Iiri sealihas. Dioksiinid on nimelt igasugused keskkonnas üleilmselt levivad ja püsivad orgaanilised ühendid. Õnneks seiratakse ka Eestis toiduainetes sisalduvaid mürke, kuid kuna tegu on kalli protseduuriga, siis väidetavalt ei panustata sellele just üleliia. Näiteks on avastatud normist kõrgemat väetiste ja pestitsiitide sisaldust. Viimased on siis igasugu taimemürgid nagu atrasiin, dieldriin, heptakloor, kloridaan, nitraadid, herbitsiidid jne. Drastiliseks teeb olukorra aga see, et isegi kui neid aineid on normi piires, siis pideval-korduval kasutamisel on need ohtlikud. Ning normid arvestavad ju vaid tervete täiskasvanutega - lastele jt riskirühmlastele (nt naistele, kes kunagi soovivad lapsi saada) on ka normi piiride lähedased kogused liig mis liig! Eriti teravalt kerkib probleem esile erinevate mürkainete koosmõjul. Eestiski on juhtunud, et ühest köögiviljast leitakse 7-8 erinevat taimemürki - üksikult vaadeldes jäävad need normide piiresse, kuid nende koosmõju võib olla karm. Pealegi, Eesti laboreis on võimalik avastada vaid 20% ELi taimemürkidest. Meie uuel suurel kodumaal on aga kokku võimalik omale sisse süüa üle 1000 erineva taimemürgi! Bon appetit! Kuidas siis ellu ja tervekski jääda? Kallis ja kohati lausa võimatu oleks toituda vaid ökost. Mitu öko-söögikohta on näiteks Tallinnas? Meenuvad Aed, Vanaema juures, Roheline Tuba, Harmoonikum.. esimese hooga kõik:( Vana hea rusikareegel on siiski tarbida kodumaist. Isegi kui kodumaine kraam on mürgitatud, on ta seda tõenäoliselt vähem kui eurokeskmine. Rääkimata muudelt mandritelt sisseveetust. Minu tervenemisele aitavad kindlasti kaasa ka Toomihkli põllud. Tean, et ei tasu minna hulluks ega muutuda äärmuslikuks ortoreksikuks. Aga kui on valida rohelise ja punase tule vahel, siis miks mitte eelistada esimest..