Uus raba: Loosalu

Täna väisame Rapla lähistel asuvat Loosalu raba. Tegelikult olen mitme aasta eest korra selle lähedal olnud, aga tookord lõunapoolsel küljel, kui õigesti mäletan oli seal ka vaatetorn.
Teel sain hästi aru, miks nelivedu hea on: ka tänavu saabus talv nagu ikka ootamatult ja kaasmaalased liiguvad suvekummidel või on libedal teel liiklemise lihtsalt ära unustanud. Saame ka ühe kraavi läinud punase auto väljatõmbamisel abiks olla. Kuigi auto on vaid mõne meetri teelt välja sõitnud, on nii libe ja teeäär nii plödi, et Sahvrist pole abi - õnneks juhtub õigel ajal mööduma üks suurem sõiduvahend.
Loosalu ise on teemand-tüüpi leid: laudtee, suur rabajärv - piki seda kulgeme mingit aimatavat rajakest mööda (hea, et veekindel jalavari ümber jala on!) ning teispool järve teine laudtee - mida hilise tunni tõttu kahjuks võtta ei jõua. Küll aga jõudsime nunnusse Kohila kohvik-baar tüüpi kohta.
Ilmateade lubab homseks tuisku ja tormi ja soovitab inimestel koju jääda - järelikult tuleb taas minna. Lahe!

Laut magalaks!?

Käisin üle pika aja Emumäel. Miskipärast kipub ikka peale suve olema selline periood, mil ma üldse ei satu sinna. Hilissügisel on maal hästi troostitu - suvise muru ja talvise valge maastiku vaheetapp on sopp.
Meie unistusplaan ehitada Toomihkli talu laut ümber majutushooneks võtab reaalsemaid toone. Esimese etapiga (st 1. korruse renoveerimisega) tahaks valmis saada juba järgmisel aastal! Ja kuna järgmine aasta on hästi lähedal, siis hakkasin juba mõtlema sisustuse peale. Iskusse ja Askosse astuma ei hakka - lauda sisustamine uue mööbliga käiks mõistagi üle jõu. Seetõttu otsustasin saata sõpruskonnale laiali säherduse meili:
"Kui sul on mööblitükk.. mis on kas liiga vana või liiga kole või liiga igav vms - ühesõnaga üleliigne - siis võtan selle rõõmuga endale. Nimelt on mul plaanis Emumäe Toomihkli talu kõrvalhoone muuta kolikambrist majutushooneks (et mu kallid sõbrad kõik kenasti sinna alati ära mahuksid:) Uutesse mööblitükkidesse investeerida ei jaksa - seega oleks ideaalne, kui saaks selle sisustada taaskasutatavate mööblitükkidega. Pakkuda võib kõike ja julgesti! Kui riie on veidi rebenenud või värv kriimustunud, pole hullu - mul osavad käed:)"
Eks nati ebamugav oli seda laiali saata - kuidagi naljakas on nuiata teiste vana kola endale. Reaktsioon oli aga väga positiivne - kes kurtis, et tal kahjuks midagi üle pole, kes lubas uusi esemeid ostma minna, et vanad saaks ära anda. Tegudeni jõudis kõige kiiremini aga Elis - tema sinise diivani tõi Mella eile õhtul Toomihklile. Aitäh Elis, kui hoone remonditud saame, ootame sind siia ööbima!

Elen is out of the office

Istun täna seminaril "Informatsiooni ja kommunikatsiooni disain" - see on üks kild disainerite korraldatud seminarisarjast. Vahelduseks on igati kosutav vaadata asju teise ehk disainerimätta otsast.
Ega ma tegelikult hea seminaride-koolituste külastaja pole - esinejatele fokuseeruvad mu kõrvad, silmade tähelepanu saab endale arvutiekraan. Ruumi sisenedes takseerin alati kõigepealt ära, kus asub pistikupesa - et läppari aku kõige ootamatumatel hetkedel tühjaks ei saaks. Kahjuks on mul jah välja kujunenud arvutisõltuvus - neid päevi on ikka väga vähe, kus ta kaas jääb suletuks. Ei tea, kas teisi ruumis viibivaid ja arvutitõvest priisid inimesi segab ka see pidev klõbistamine? Hääle saab välja lülitada, aga klõbinata trükkimine ei õnnestu kuidagigi.
Kuna helendava arvutiekraani silmitsemises seisneb ka mu töö, siis pole suurt vahet, kas teen seda kontoris, seminaril, maa peal või maa all - peaasi, et wifi olemas oleks. Õnneks suuremas osas paikades, kus viibin, on see olemas. Kuna tänane kontorist eemalolek mõjub mulle hästi värskendavalt, siis üritan edaspidi teha nii, et iga nädal oleks üks päev, mil kontorisse ei lähe - olgu see siis koolituse, tööreisi või kodutööpäev.
Kas olen muutumas laisaks eurooplaseks? Või olen lõppkokkuvõttes nii produktiivsem?

Klubituur

Eeei, mitte ööklubi (see aeg oli aega palju tagasi.. kui seda aega üldse oli), isegi mitte pubiklubi (ei tea, kas pubides ikka käiakse veel? Pole vist ammu sattunud..), vaid tuur sporditegemise klubides. Orientimisaeg on ümber saanud (tegelikult laupäeviti saaks veel silgata, aga miskipärast pole tükk aega rajale jõudnud) ja lumi tuleb mitme kuu pärast. Kui tuleb. Seega peab lihastele lohutust otsima spordisaalist.
Esimene ehk laupäevane pääsuke on oktoobri keskel Audenteses avatud Ritual. BodyBalance - tai-chi sugemetega aeroobika tuntud headuses (eriti hästi sobib uimasevõitu nädalavahetusepäevaks). Soomesaun nati liiga tuline ja aurusaun liiga külm, plussiks mõnus maani akendega saal, suured kapid ja palju ruumi.
Pühapäeval väisasime Gerliga Spartat - see veel värskem liigutamiskoht kui Ritual. Trennidest saime parema ülevaate, kuna 2h jooksul tutvustati nelja erinevat stiili. Paraku on odavus ainus selle koha pluss. Klubi õigustab täielikult oma nime, seal oli tõesti kõik spartalik: külm, värvihais, ehitus pooleli (uks oli, aga uksepiita mitte, saun oli, aga soojust mitte), riietusruumis spordikotist kitsamad raudkapid jne.
Täna spordime Arigatos. Olen üllatunud, et uus omanik on sellele nii tugeva hoo sisse lükanud, et pankrotilõhna pole enam tunda. Tegu on kahest eelmisest tunduvalt luksima kohaga. Sattusime kõike-muud-kui-igavasse tundi: selle funktsionaaltrenni ajal kasutasime vist nii palju riistvara, kui seda aeroobikasaalis äldse olemas on.
Otsus: kuna Sparta ei ole veel valmis ja Arigato asub täiesti vales kohas, siis käin kuu aega Ritualis - et piparkoogiajaks vormis olla:)

Libahundi jälg

Selle võistluse hind on ränk - samal ajal toimub Pärnu-Kihnu kasukaregatt ja merel on sügistorm. Aga kuna kevadisel Libahundi Märjamaa-etapil saime 2. koha, tuli mere asemel metsa minna - tiitlit kaitsma.
Karbonit esindavad seekord tavapäraselt Süsi-Kati-mina ja tavapäratult Paavo. Traditsiooniliselt suudame tülli minna, ebatraditsiooniliselt toimub see seekord juba enne kokkusaamist - nimelt Hannesel ei tule meelde, kus ma elan ning ta ootab vale maja ees (juhtumisi ka vales linnaosas).
Rahvast on Libahundi kohta enneolematult palju (121 võistlkonda kevadise 40 asemel - kohal ka palju xDreamilt tuttavaid nägusid). See teeb meie eesmärgi - saada aasta kokkuvõttes pjedestaalile - raskeks.
Teeme väga optimistliku plaani. Püüame end pudiga (2sed-3sed) mitte koormata ning jahtida 4-5seid punne ja loomulikult ei raatsi ilma jääda ka lisaülesannetest. Lisaks heldele punktisummale (7), on need enamasti ka päris huvitavad.
Algus on raske - otsustame esimese lisaülesandeni spurtida, kuid kohe saab selgeks, et Paavost jooksumeest pole. Ka ülesandes endas läheb kehvasti - otsime 280 kraadises suunas 14 m kaugusel ja 30 cm sügavusel asuvat klotsi ülikaua - ca 20 minutit. Leidsime selle napilt enne loobumist tänu koostööle teiste meeskondadega. Kuna Paavol pole plaanis jooksma hakata, siis otsustame paarituda: mina-Kati hakkame punkte võtma ja poisid rohkem šerpade eest. Tõsi - ka Hannes tõi kaks kastanit tulest välja. Punktid on suht kergesti leitavad ning asuvad looduslikult kaunistes kohtades: kivikalme, järsak jõe ääres, ujumiskoht (samas kohas teisel pool Valgejõge telkisime Andrese-matka ajal), maaluse Vasaristi oja kärestik. Asjale annab väärtust juurde superhea ilm.
Veidi ebameeldivam teelõik on enne ja peale 47 punkti, kus jalad märguvad ning saame selgeks, et kaardil valgega märgitud sihid on päris metsistunud. Märjad jalad saavad kompenseeritud lisaülesannetega: Valgejõest köit pidi ülesõit Joaveskil ja köielkäimine Nõmmeveskil, kus tuleb lisaks vesiveski varemetes ka legendi järgi orienteeruda ning kanuuga mäluorientimine Loobu jõel. Ülesannetes võtavad poisid löögi endale, jättes meid publikuks. Peale kolmandat lisaülesannet tuleb taas vähe raskem lõik - teel 40. punkti paneme sõna otsese mõttes rappa ja oktoobri lõpus vesiste mätaste vahel hüpata ei ole lausa lust. Seejärel jooksen elektrikarjusesse. Ja hetk hiljem annab briljantse samasuguse kordusetenduse Kati.
Kuna viiendal tunnil läbisime megalõigu, teeme oma optimistliku plaani ülioptimistlikuks ning otsustasime esialgu plaanitud finišisse siirdumise asemel minna veel üht vaheülesannet tegema: jõuame peaaegu rannikule, siin tuleb määrata käepäraste vahenditega rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt ning viimase ebatäpsuse tõttu teha üks trahvi-käruring.
Kõige raskemaks osutub teekond 74=>38, kus jalad saavad poole sääreni sopaseks. Aga kuna finiši lõhna on juba tunda ja päike järkuvalt paistis, siis see suurt ei morjenda. Finišeerime suht täpselt - vaid 12 minutit enne kontrollaega.
Paar tundi hiljem Loksa ujulast saunatamast tulles saame loodetud uudise: meid ootaab karikas. U-turn ja tagasi Vihasoole! Karikas on kuldne - Karbon sai koondarvestuses esikoha! Juhhuu!!
Pidustused kulmineeruvad Elise juures ja jätkuvad hapnikuta ööklubis Love, Sex & Money.

Kriminaalne Elenment

Saabun peale kaht lähetuspeäva väsinuna Arlanda lennujaama. Kuna lennuni on paar tundi aega, lööme Kitija ja Evelinaga lobiskledes ja šopates aega parajaks.
Õnneks läheb minu lend esimesena. Tšau-pakaa ja oma ootesaali! Enne lennulkoridori siirdumist juhtub aga midagi ootamatut. Mind arreteeritakse. No või midagi sinnapoole - "võtab rajalt maha" kaks erariietes politseinikku tirivad mind rivist eemale. ID-kaart võetakse ära - selle ümber koonduvad eemalasuva laua taga 4-5 politseinikku. Helistatakse kusagile, uuritakse midagi.. Samal ajal hakatakse mind küsitlema: millal saabusin? Kus käisin? Mis tegin? Kas olen üksi? Jne. Nagu filmis! Mu vastused on vist suht segased - nt sellele üksiolemise-küsimusele on suht raske vastata - olin hetk tagasi Jaanusega sabas seistes juttu ajanud ja enne seda olin ka ikka kogu aeg kellegagi koos olnud, samas reisisin ikkagi üksi.. Esimene reaktsioon oli ebakindlusest tingitud ehmatus, et ehk tegingi midagi valesti, sest pole ju sagedasti vaja poliisiga suhelda.. Küsimustelaviini all asendub see aga põnevusega.. Piinlik, aga ma omamoodi isegi naudin seda mängu. Väga pikalt mulle neid erksaid hetki siiski ei pakuta - vabandatakse ja lastakse lennule.
Selgus, et olen väga sarnane kellegagi, kes on hiljaaega mingi kurja teo toime pannud.

Viimane merereis

..sel hooajal ehk LadyBirdi viimine Pärnusse talvekontorisse. Kuna eile oli IG-koosolek, kus minu kord olla "toolimees" ja õhtul Gerli sünnipäevapidu, siis ei saanud ma kahjuks ülesõidutiimiga liituda eile lõunast Pirital. Liitusime purjetajatega Virtsus (ühtlasi vahetasime välja Linnugripi, kes siirdus Sahvriga Tallinna).
Meeskond oli väga vintsutunud, kuna kütus oi otsa saanud, Süsi madalikule sõitnud ja pimedas purjede all randutud. Ilm oli meeldivalt tuuline - tänu sellele saime purjetada. Algul krüssata, siis pooltuult ja hiljem taganttuult. Ei jäänud tulemata ka ootamatu halss, mistõttu soodisinikas nüüd ilmselt mitu nädalat mu käsivart kaunistab. Olin aga möödunud tihedast nädalast niivõrd plötu, et rooli ei jõudnudki. Õnneks oli Hannes sel korral üle ootuste tubli ja Leino ka vapper - nii et peale 8-9 tunnist seilamist oleme Pärnus.
Suureks üllatauseks läks viimane buss Tallinna tunnikese eest. Seega pole miskit muud parata, kui sulanduda jahtklubis meremeeste-lõbutüdrukute stiilipeole ja väsimuse rünnaku peale kajutisse magama koperdada.